Viinavabrik

Viinapõletamisest kujunes siinse mõisate jaoks keskseim majandusharu alles 18. sajandi teisel poolel, eriti pärast 1766. aastat, mil Eesti- ja Liivimaa alkoholile avanes Vene turg. Lisaks sellele, et viina ajades said mõisad väga soodsalt viljasaaki realiseerida, võis viinatootmisest järelejääva praagaga odavalt nuumata ka suurt hulka kariloomi, saadav sõnnik aga aitas tõsta põldude saagikust. Raske on kujutledagi mõnd teist tootmisala, millest mõisnikud oleksid suutnud välja pigistada veel suuremat kasumit kui viinaajamisest; see oligi üks peamisi vedrusid, mille najal kogu mõisamajandus funktsioneeris. Kui 18. sajandi lõpul põletati Eesti mõisates piiritust (50-kraadise viinana) keskmiselt 1,4–1,6 miljoni pange aastas, siis 19. sajandi lõpul juba 3 miljonit pange ning Esimese maailmasõja eelõhtuks ületati ka 4 miljoni piir.

Palmses on viinavabrik paiknenud enam-vähem samas kohas juba 1736. aastast saati, esmalt küll puitehitisena. Kivist hoone kerkis 1774. aastal. Praegune 33-meetrise korstnaga kogukas hoone on valminud 1860.–1870. aastail ja too ei töötanud mitte vesiratta, vaid auru jõul. Kui Lahemaa Rahvuspark 1973. aastal Palmse mõisa enda kätte sai, oli viinavabrik suuremalt jaolt juba varemeis. See renoveeriti 1995. aastaks ja 2020. aastani asus hoones hotell. 2021. aastast asub hoones Palmse Viinavabriku külalistemaja.