Õunaaed
Palmse mõisa õunaaed
Vaatamata heitlikule ja ebakindlale ajale toimetati Palmse mõisa aias juba 18. sajandi alguses. 1711. aasta meetrikaraamatus on mainitud Palmse aednikku (Gertner) Maddit, kes elas Sakussaares. Esmased teated Palmse viljapuuaiast pärinevad 1723. aastal koostatud mõisainventarist. Seal on välja toodud kaks viljapuuaeda - puidust elumaja vasakul ja paremal küljel. Arendt II Dietrich von der Pahlen naasis Euroopast 1727. aastal ning asus mõisa üles ehitama, muuhulgas taastas ta ka viljapuuaia, millele sai saatuslikuks 1739/1740. aasta erakordselt pikk ja külm talv. 1753. aasta plaanil on näha kivimüüriga ümbritsetud aeda, kuid viljapuid tol hetkel seal ei olnud. 1776. alustati aiamüüride ümberladumist, ning suurendati aeda selle kõrval asuva suure kapsaaia arvelt. Sama aasta varakevadel alustati ka viljapuuaia uuendamist ning Tallinnast toodi prooviks kaks õunapuud. Järgnevatel aastatel kujunes Hans von der Pahleni eestvedamisel Palmses välja suur viljapuuaed koos puukooliga, mis eksisteeris veel 20. sajandi alguses.
Uued tuuled hakkasid õuanaias puhuma 1970. ndatel kui algas Palmse mõisa ansambli renoveerimine. 1979. aastal algas arhiividest andmete otsimine puuviljaaia taastamiseks, koostati üldine plaan ja sõnastati põhimõtted. Eesmärgiks oli taastada mõisaaegse sortimendiga kollektsioon ja anda istandikule pikaealisus. Lahemaa rahvuspargile oli selleks appi palutud Elsa Kukk, kes oli puuviljandus spetsialist. Elsa Kuke eestvedamisel algas üle Eesti vanade sortide otsimine ja paljundamine. Rikkalikud leiukohad olid Maardu ümbruses, Polli küla Viljandimaal ja nii Saaremaa, kui ka Hiiumaa. Samuti Palmse lähiümbrus, kus näiteks Tõugu külast leitud ´Suislepa´ vormile pandi nimeks ´Tõugu Suislepp´ paiknemiskoha järgi. Esimesed paljundused tehti Pollis ning 1983. aastal istutati Palmse esimesed 35 nimetust õunapuid ja 12 pirnipuud. Hilisemal perioodil lisandusid veel 72 õunapuud ja 31 pirnipuud juurde. E. Kukk, Ülevaade Palmse mõisa viljapuuaia taastamisest.)
2022. aastal möödus Palmse mõisa puuviljaaia taastaja Elsa Kuke sünnist sada aastat.
Nüüdseks on aeg taas oma töö teinud ja puuviljaaed on jäänud ilma mitmetest väärikatest sortidest. Kunagisest 104-st õunapuust on järele jäänud 72 puud, pirnipuid on alles 18 isendit 24-st, kirsipuid vaid kolm ja ploomisordid on kõik läinud. Säilinud õunapuudest väärivad mõned eriti tähelepanu oma vähese leviku tõttu või vahepeal üldse unustuste hõlma vajumise eest. Kunagine taluaedades laialt levinud sort ´Vaarikõun´, kes oma väga jõudsa kasvu poolest jäeti ammu kõrvale, annab juba septembri alguses meeldivalt suuri magushapusid mahlaseid õunu, mis sobivad suurepäraselt nii lauaõunaks, kui ka ka koogi sisse. Samuti meeldivalt kaneelise maitsega ´Kaneeliõun´, mis jätab hea kõrvalmaigu suhu. Kuid nii mõnigi sort ei ole üldse omanud laiemat levikut, kui mõne küla piires vaid. Olgu selleks eelpool mainitud ´Tõugu Suislepp´ või toreda rahvapärase nimetusega karuõun. Omapärane on Hiiumaalt pärit õunavorm ´Suuremõisa Magus´, sel vormil on ilmetu rohekas põhivärvus, aga selle eest maitse on meeldivalt magus ja valmib natuke hiljem kui ´Martsipan´. Eriti huvipakkuv on Vormsi saarelt pärinev mitteametlik sort ´Bordooõun´. Sel vormil puudub pomoloogiline kirjeldus, aga kuna pookeoks on pärit Vormsilt, siis võib oletada rannarootslaste sisse toodud kultuursordi aklimatiseerunud vormi. Oma kuju ja suuruse poolest meenutab see õun mõneti ´Signe Tillisch´ sorti, aga koore nii põhi- kui ka kattevärvus on kardinaalselt erinev. Milline see sort konkreetselt on ja milliseid veel leidub, tasub huvilistel tulla septembri lõpu poole ise uudistama Palmse mõisa puuviljaaeda.
J. Kaasiku Palmse mõisa kärner
