Mõisapark
Palmse pargi ulatuslik rekonstrueerimine ja laiendamine algas 19. sajandi 40-ndail aastail. Pargi rajamine algas uute mõisaalleede istutamisega, mis suundusid kolmest küljest peahoone juurde. Majaesisele muruplatsile kujundati ringtee. 18.sajandil rajatud parteraiad kahel pool maja likvideeriti. Maja ette istutati rida puid, mis osaliselt varjasid pika tiibehitise. Majatagused muruväljakud kujundati ümber. Ristteede süsteem likvideeriti ning asendati ringteega. Perspektiivvaated hoonele säilitati maja juures kasvavate puude pügamisega. Tagaväljaku paremale äärele rajati madal pärnaallee kuni tiigi kaldal asuva paviljonini. Tiigi äärde, valitsejamaja ette, rajati omaette väiksem pargiosa. Tiigi ääres olid klassitsistlikus stiilis paviljonid ja suvemajad.
Uus suur park rajati mõisatiikide taha, looduslikku metsa, kus kasutati ära maastiku profiil, olemasolevad veekogud, jõgi oma avarate orgudega ja Oruveski paisjärv saartega. Erinevad maastikuosad ühendati rohkete jalg- ja sõiduteedega. Maastik kujundati valguse ja varju kontrastideks, tihedate metsatukkade, kuusikute ja männikute abil. Metsakõrgendikelt avanesid raamitud perspektiivvaated põldudele, orgudele järvele. Viinavabriku taga, üle tiigi, kus algas väike oja, oli kunstlik kärestik ja kolmeastmeline kaskaad.
Igal kevadel riisuti park puhtaks. Pargiteed olid kruusatatud. Neid hoidis suvel korras 6 Peipsi äärset vene neidu, kes neid päev- päeva kõrval pühkisid ja riisusid. Pargi suurusest annab ettekujutuse pargiteede kogupikkus- 36 versta. Teed olid rajatud nii sirgete kui looklevatena, laiade ja kitsastena. Suur osa pargist oli arvestatud ratsutamiseks.
Oruveskilt kivitammini sai sõita paadiga. Paadisild asus väikese saare lähedal kaldal. Pargis oli arvukalt sildu, purdeid ja paviljone. Siin oli klassitsistlikke templeid ja lihtsaid koorimata kasepuust metsaonne. Oruveski järve suurel saarel oli paviljon, kus joodi kohvi. Järve ääres oli supelmajake ja kasepuust suvemaja. Jõe ääres nn. „Olga” hütike, väike, koorimata kasepuust löövialune. Lai metsasiht, mis viis tiikide juurest otse kivitammini, avas perspektiivvaate mõisa peahoonele. Metsasihi ääres oli kiigemägi, selle läheduses mäe otsas oli väike seenekujuline istepinkidega paviljon. Arvukate paviljonide hulgas oli järve järsul kõrgel kaldal „Brest“. Oruveski järve idakaldal nn. „Põhjakalda metsas” oli Pahleni perekonnaliikmetele pühendatud jalgtee, mille ääres olid Pahleni laste nimedega istepingid. Pingid olid värvitud roheliseks ja valgeks. Siin olid Olga, Betsy, Isabella, Margarethe, Matilde, Aleksi, Williami, Friedrichi ja (Anna) Katharina pingid. Jalgtee kandis „Üheksa lapse tee” nime. Pargis oli veel teisigi romantiliselt tähendusrikkaid teid ja sildu.
Pargi loodeosas oli kunagi „kuradi sild”, „Pariisi tee” ja „Aleksandri tee”. Pargis oli arvukalt ka mälestussambaid, mis pole kahjuks säilinud. Pargile on suureks lisaks lõunaosas asuv suur kivirahnude kogumik nn. „kloostrikivid”, millede vaatlemiseks rajati nende ette väike lagendik. Kivirahnude juurde on istutatud lehised. Looduslike mändide ja kuuskede vahele on pargis istutatud kaski, pärnasid ja vahtraid ning rajatud puiesteed. Üks suuremaid ja huvitavamaid puiesteid oli nn. Aleksandri tee (rajatud Alexander von der Pahleni poolt). Puiestee algas mõisa tootmishoonete tagant ja kulges laia, kahelt poolt palistatud neljakordse puudereana lääne- loode suunas üle maantee loodusliku metsani. Puude ees olid valgekslubjatud maakivid. Mööda puiesteed sõideti tõllaga. Pargi korrashoiuks kasutati aednikke ja abitöölisi. Arhiiviandmetel töötas 19. sajandi lõpul Palmses aednikuna Madis Weidemann, keda abistasid kolm aednikupoissi.
Palmse park ehitati välja üksikute järkude kaupa. Algas see 19. sajandi 40-ndatel aastatel peahoone ümbruse ümberplaneerimisega, seejärel kujundati mets järve ja tiikide vahel ja 19. sajandi II poolel jõgede orgudes ning põhjapoolsetel tagamaadel. Selle tulemusel kujunes välja suureulatuslik, liikide rohke ja stiilne park, mis oli üks paremaid Eestis.