Ajalooblogi: Toolse linnus IV
Toolse linnus Liivi sõja ajal
Kui eelmises blogipostituses oli juttu Toolse linnuse rajamisest, foogtkonnast ja foogtidest keskajal, siis käesolevas postituses on teemaks linnuse saatus Liivi sõja ajal.
Liivi sõja ajal (1558–1583) oli linnus suurema osa ajast venelaste valduses. Olulisi sõjaga seotud episoode Toolsel ei toimunud, v.a mõned sündmused, mida on kirjeldanud Johann Renner ja Balthasar Russow. Mõningaid andmeid Toolse linnusest sisaldavad ka sõja algusaastal ordukäsknike kirjutatud kirjad ning Vene kroonikad jm allikad.
Venelased vallutasid Toolse (1558)
Pärast Liivi sõja algust ja seda, kui Vene väed Narva ümber piirasid, muutus Toolse kui Narvale lähimal asuv ordulinnus mõneks ajaks venelaste vastase võitluse keskuseks. 1558. aasta aprilli keskpaigast asus Toolse linnuses Tallinna komtuur Franz von Segehagen, kellega 28. aprillil ühines ka Viljandi komtuur Gothard Kettler. Koos korraldasid nad sealt abivägede juurdetoomist Narvale ning liikusid siis ka ise Toolselt mai alguses Narva lähistele. Siiski ei suutnud nad seal suurt midagi korda saata ning venelased vallutasid Narva 11. mail.[1] Kuigi seda otseselt kusagil ei mainita, on tõenäoline, et venelaste vastases võitluses Narva lähistel osales teiste seas oma meestega ka toonane Toolse foogt Heinrich von Kaltenbach.
Pärast Narva, Vasknarva, Tartu, Laiuse, Põltsamaa, Edise, Kalvi, Porkuni ja Rakvere kapituleerumist venelastele 1558. aasta mais-juuli lõpus, lahkus Toolse linnuse foogt Heinrich von Kaltenbach, kes oli sisuliselt jäänud ülekaalukate Vene vägede vastu üksi, augusti esimesel poolel oma meestega Toolsest Tallinnasse. Üsna varsti vahistati ta Tallinnas koos Rakvere foogtiga ning heideti vangi.[2]
Kui Toolse foogt kuulis, kuidas Tartu, Laiuse, Põltsamaa, Porkuni ja Rakverega läinud, mõtles ta küllap, et see linnuseke pole kaitstav, kuigi kolm rühma sulaseid seal paiknes, läks niisiis sealt omadega ära Tallinna. Siis tulid venelased ja võtsid selle ära. Tallinnast tulid mõned kaaperlaevad öösi linnuse alla, hõivasid varuvärava ja tulistasid laevadelt. Kui venelased säherdust kuulsid, jooksid nad linnusest minema; nõnda võtsid sakslased selle uuesti ära. Venelased koondusid jälle, võtsid kahurid, rajasid mere äärde kantsi ja tulistasid laevade pihta. Kuna siis see loss on merest ümbritsetud, kartsid sakslased, [et] kui laevad on hävitatud, ei suuda nad minema pääseda, viisid seetõttu kogu kraami linnusest laevadele, põletasid linnuse maha ja läksid Tallinna tagasi.[3]
Vene vägesid juhtis Toolse linnuse (Торчь-Бор, samas tekstis ka Толчбор, Толщебор, Толшебор) vallutamise ajal vürst Mihhailo Petrovitš Repnin, kes kirjutas tsaar Ivanile, kuidas nad mereäärse kindluse vallutasid, inimesed maha lõid ja pärast vallutamist Rakveresse tagasi pöördusid. Kummalisel põhjusel nimetas Repnin Toolset kui linnust, mida vene keeles kutsutakse Belgorodiks, kuid siin oli arvatavasti tegemist sellega, et tal Paide (Weißenstein), mille eeslinnu ta eelnevalt põletamas oli käinud ja Toolse omavahel lihtsalt segamini läksid.[4]
1558. aasta septembris toimusid Liivi ordu ja Taani kuningriigi vahel läbirääkimised Põhja-Eesti üleandmisest Taani kuningriigi kaitse alla. Vaatamata sellele, et Toolse ja paljud teised nimetatud piirkonna linnused oli selleks ajaks läinud venelaste kätte, loetleti neid kaitse alla võetavate Tallinna piiskopkonna territooriumil olevate linnuste hulgas. Ilmselt oli ordu eesmärk taanlaste kaudu venelaste kätte läinud alad tagasi võita ning edaspidiseks sõjaks tugev liitlane saada. Kui Põhja-Eesti üleandmine Taanile kuningas Christian III vastuseisu tõttu ebaõnnestus, püüdis ordumeister Wilhelm von Fürstenberg sõlmida Taaniga kaitselepingut. Paraku polnud ka sellel plaanil määratud täituda.[5]
Linnuse taastamine ja vene vojevoodid (1570–1581)
Vene allikate alusel jääb mulje, et pärast linnuse esialgset vallutamist 1558. aasta augustis seda kohe kasutusele ei võetud. Venemaal oli kombeks tsaari korraldused ja käsud ametikohtadele määramisest kirja panna ning nõnda tekkis neist kogumik – nn teenistusraamat (vene k Разрядная книга), mis avaldati kolmeköitelisena 1970–1980ndatel aastatel.[6]
Väljaandest selgub, et Toolse linnust ei puuduta ükski Ivan IV antud ametisse määramise korraldus enne kui 1570. aasta mai lõpus juuni alguses, mil Ivan käskis teha „Kolõvani tee äärde jäävas” Toolse linnuses ehitustöid, mille kaitsmiseks saadeti linnusesse maiskonnast bojaar ja vojevood Ivan Petrovitš Jakovlev, opritšninast okolnitši ja vojevood Vassili Ivanovitš Umnovo Kolõtšov. Kumbki ei saanud küll Toolses eriti pikalt viibida, sest sama aasta 25. juunil läksid nad juba koos hertsog Magnusega vojevoodidena kaasa Tallinna piirama.[7] Ehitustööde juhtideks määras Ivan bojaarid Raman Olferjevi, Feodor Kolõtševi ja Dmitri Šaferikov Puškini.[8] Ilmselt just sel ajal ehitati peale linnuse korda tegemist selle lõuna ja lääneküljele mullast ja kividest kurtiinvall ning bastionid lõunapoolse valli ida- ja läänepoolsetesse otstesse. Otse valli ees oli madal vallikraav. Veelgi lõuna poole kaevati teine, sügav vallikraav, mis valmimise ajal võis olla täidetud mereveega. Läänepoolset kurtiinvalli praeguseks enam alles pole, kuid lõunapoolne vall, bastionid ja mõlemad vallikraavid on vaadeldavad tänapäevalgi.
Tundub, et linnus varasemal perioodil kasutuses polnudki, vaid ta seisis pärast mahapõletamist varemeis. Seevastu on pärast 1570. aasta ehitustöid nimepidi nimetatud terve hulk linnuses valitsenud vojevoode: 1571. aastal vojevoodid Vassili Andrejevitš (Ондреев сын) Vešnjakov ja Semjon Ivaškin,[9] aastail 1572–1575 Ivan Ivanovitš (Иванов сын) Golovin Saburov, aastal 1576 Grigori Kvašnin,[10] aastail 1577–1578 Semjon Lukin,[11] aastail 1580–1581 aga Mikifor Bobošin, kes ühtlasi jäi neist ka viimaseks.[12]
Vaatamata sellele, et linnus kasutuses polnud, mainiti seda 1562. aastal Taani saadetud saatkonna materjalides. 1562. aasta 7. augustiga dateeritud Venemaa lepinguprojekt loetleb Virumaa linnakeste hulgas ka Toolset ning keelab taanlastel kallale tungida nii linnusele kui ka selle juurde juba vanast ajast kuulunud mererannikule, sadamakohale ja saartele.[13] Kahjuks ei nimetata projektis, milliste saartega tegemist oli, kuid tõenäoliselt olid need Põhja- ja Lõuna-Uhtju, mis juba tollal olid kohalikele rannakaluritele räimepüügi hooajal olulisteks peatuspaikadeks. Toolse linnust mainiti ka Vene-Taani 15-aastase vaherahu kokkuleppes, mis sõlmiti 1578. aastal.[14]
Venelaste viibimisele Toolse linnuses annavad kinnitust ka arheoloogilised uuringud. 2006. aastal seoses väravatorni konserveerimisega toimunud arheoloogilistel kaevamistel avanes Liivi sõja ajal ehitatud puitpõrand, mis uuringuid teostanud arheoloogide Tõnno Jonuksi ja Kahrut Elleri arvates viitas väravatorni kasutamisele eluruumina. Põranda kohalt kultuurkihist saadud leidude järgi dateeriti kiht 16. sajandi teise poolde kuni 17. sajandi algusse. Valdava osa leiumaterjalist moodustasid Loode-Venemaale iseloomulike kedral valmistatud savinõude katked ja loomaluud. Luuleiud näitasid, et linnuses oli toiduks tarvitatud peamiselt koduloomade, eelkõige looma- ja sealiha, lamba- ja kitseliha vähem. Metsloomaluid, peamiselt jänese omi, oli leidude hulgas vähe. Luude hulgas leidus ka üks hülge ja arvatavasti ka üks metssealuu. Luuleiud viitasid, et toiduks tarvitati lihakeha paremaid ja kvaliteetsemaid osasid.[15]
1574 ja 1581. aasta sõjasündmused Toolsel
Kahjuks ei anna Vene allikad erilisi andmeid Toolsel viibinud vägede arvukuse ega ka Toolsega seotud sõjaliste episoodide kohta. Selgub vaid, et 1577. aastal, mil Ivan andis käsu loenduse korraldamiseks kindlustes ja sõjaväeosades, oli Toolse linnuses, kus loendust teostas duuma-aadlik Baim Vassiljevitš Vojeikov, sotnik ja 24 streletsi.[16] Ilmselt polnud seal aga mitte alati nii vähe sõjamehi. Sellele viitab rootslaste luhtunud katse linnust äkkrünnakuga vallutada. Russovi teatel üritasid Rakveret piiravad Rootsi väed väepealik Claes Åkeson Totti (1525–1590) juhtimisel 15. märtsil 1574. aastal Toolse linnust tormijooksuga vallutada. Kuna aga ettevalmistused olid nõrgad ning rünnakut üritati ilma suurtükiväe toetuseta „kõrvetasid nad seal oma näpud ja jäid mõne mehe kaotusega häbisse”.[17]
15. märtsil läks üks rootsi väesalk Rakvere alt laagrist Toolsesse, lootuses sinane tugikoht äkkrünnakuga vallutada, sai aga venelastelt halva vastuvõtu osaliseks ja kihutati suurte kaotustega tagasi. Sellest ja eespool jutustatud ebaõnnestunud lahingust Rakvere all võrsus lahkheli Liivimaa mõisameeste ja šoti musketäride vahel, mis lahvatas mitte just väikeseks veresaunaks.[18]
Seda, et rootslaste ja šotlaste kaotused olid pigem suured nagu väidab Kelch ega piirdunud Russowi pakutud mõne mehe kaotusega väidavad ka teised. Toonase ajaloolase Johannes Messeniuse (1579–1636) väitel olevat just šotlaste kaotused Toolsel olnud suured.[19]
Kolmest tuhandest Rakvere piiramisel ja Toolse linnuse ründamisel osalenud šoti palgasõdurist jäi lõppeks ellu ainult viissada meest. Neist umbes 1400–1500 tapeti kokkupõrkes sakslastega Rakvere linnuse juures, ülejäänud, umbes tuhatkond meest hukkusid lahingutes Rakvere ja Toolse linnuste juures.[20]
1580. aasta 14. novembril saatis Rootsi väepealik Pontus de la Gardie kuningas Johan III-le kirja, milles kirjeldas oma sõjaplaani saata 1581. aasta alguses tema käsutuses olevad sõjajõud Liivimaale ning vallutada seal Rakvere ja Toolse linnused, mille puidust majadest tule abil kergesti võitu pidavat saama.[21] Nii ka läks, 1581. aasta veebruaris tulid Rootsi väed Pontus de la Gardie juhtimisel ootamatult üle merejää Viiburist Liivimaale, piirasid ümber Rakvere linnuse ja vallutasid selle 4. märtsil. Balthassar Russow oma Liivimaa kroonikas kirjeldas pikalt ja laialt kuidas rootslased oma välisuurtükkidest uuenduslikke tuliseid kuule lastes Rakvere linnuse puidust eelkindlustuse põlema süütasid ning seal võimsa laustulekahju põhjustasid, mis lõppkokkuvõttes tingiski venelaste alistumise.[22] Kohe pärast seda suundusid nad Toolse linnuse alla ja vallutasid selle 8. märtsil samuti. Kuigi Toolse vallutamisest üksikasjalikud kirjeldused puuduvad, pole mingit põhjust eeldada, et seal ei kasutatud sama taktikat.
Rakvere lossi äravõtmise järel läksid rootslased ka Toolse alla, mis asub kolm penikoormat Rakverest eemal rannal ja ilusa sadama ligidal. Ning kui Toolse venelased kuulda said, et nende pealoss Rakvere rootslaste käes oli, siis ei kaalunud nad kaua, vaid andsid otsemat teed alla, 8. märtsil. Ning kuna tee üpris äkki järsku lagunema hakkas, nii et suurtükkidega enam hästi edasi ei saadud, siis ei tahtnud rootslased head aega kasuta mööda lasta ja tõttasid kiiresti üle jää Soome.[23]
Pontus de la Gardie kirjas sisalduv viide puidust majade olemasolule Toolse linnuses näib kinnitavat väidet, mille kohaselt linnuse eelkindlustused on venelaste, mitte hilisemal ajal rootslaste ehitatud. Sellisel juhul oleksid sõjameestele eluruumideks mõeldud majad olnud linnuse ja eelkindlustuste vahelisel alal nagu Rakvereski, vastasel juhul oleks majade ehitamine linnuse ette olnud mõistusevastane.
Järgmises blogipostituses tuleb juttu Toolse linnusest Rootsi ajal ning selle lammutamisest 17. sajandi II poolel.
SA Virumaa Muuseumid vanemteadur Uno Trumm
[1] Schirren C. Quellen zur Geschichte des Untergangs livländischer Selbständigkeit. Bd. II. Reval, 1862, S 195–196; Bienemann Fr. Briefe und Urkunden zur Geschichte Livland in den Jahren 1558-1562. Riga, 1867, S 98-99; Renner J. Livländische Historien. Göttingen, 1876, S.182.
[2] Cröger C. Geschichte Liv-, Ehst- und Kurlands. Theil 2: 1346-1561. St. Petersburg, 1870, S 162. Rakvere ja Toolse foogtid vahistati enne 31. märtsi 1559. aastal, mil dr. Matthäus Friesner sellest Soome hertsog Johanile teatab. Schirren C. Archiv für die Geschichte Liv-, Esth-, und Curlands. Bd. 3–4, S 149.
[3] Renner J. Liivimaa ajalugu… lk 58.
[4] Русский Летописец (1553–1563). Московская летопись. http://www.vostlit.info/Texts/Dokumenty/Russ/XVI/1540-1560/Letop_russkij/text3.htm (26.03.2011)
[5] Schirren C. Neue Quellen zur Geschichte des Untergangs livländischer Selbständigkeit. Bd. I. Reval, 1883. S 115-121, 130-1145.
[6] Kogumiku kolm esimest köidet on avaldatud internetis ajaloolase ja vaimuliku Jakov Krotovi kodulehel. http://krotov.info/acts/16/possevino/razryady_1475b_00.htm (24.03.2011); Mõnevõrra erinev versioon samast allikast on avaldatud internetis kodulehel „Восточная Литература” Разрядная книга 1550-1636 гг. Toolse linnust puudutavas osas on need allikad teineteist vastastikku täiendavad. http://www.vostlit.info/Texts/Dokumenty/Russ/XVI/1540-1560/Razr_kniga_1550_1636/text4.htm (26.03.2011)
[7] Разрядная книга 1475-1605 гг. Т. II, Ч. II. М., 1982. http://krotov.info/acts/16/possevino/razryady_1475b_15.htm (24.03.2011)
[8] Разрядная книга 1550-1636 гг. http://www.vostlit.info/Texts/Dokumenty/Russ/XVI/1540-1560/Razr_kniga_1550_1636/text4.htm (26.03.2011)
[9] Разрядная книга 1475-1605 гг. Т. II, Ч. II. М., 1982. http://krotov.info/acts/16/possevino/razryady_1475b_15.htm (24.03.2011); Богуславский В. В. Славянская энциклопедия. Киевская Русь – Московия. Т. 2. М., 2005, стр. 561.
[10] Разрядная книга 1475-1605 гг. Т. II, Ч. II. М., 1982. http://krotov.info/acts/16/possevino/razryady_1475b_17.htm (24.03.2011).
[11] Разрядная книга 1475-1605 гг. Т. III, Ч. I. М., 1984. http://krotov.info/acts/16/possevino/razryady_1475b_21.htm; http://krotov.info/acts/16/possevino/razryady_1475b_22.htm (25.03.2011).
[12] Разрядная книга 1475-1605 гг. Т. III, Ч. I. М., 1984. http://krotov.info/acts/16/possevino/razryady_1475b_23.htm (25.03.2011).
[13] Договорная грамота царя Ивана Васильевича с датским королем Фредериком II-м, кому какими городами и местами владеть и в какие не вступаться. http://www.vostlit.info/Texts/Dokumenty/Skandinav/Danmark/XVI/1560-1580/Dog_gramota1562/text.phtml?id=2514 (02.04.2011)
[14] Русско-датская перемирная грамота 1578 г. http://www.vostlit.info/Texts/Dokumenty/Skandinav/Danmark/XVI/1560-1580/Peremir_gramota1578/text.phtml?id=2517 (02.04.2011)
[15] Jonuks T., Eller K. Archeological investigations at the Toolse Order castle. – Archeological fieldworks in Estonia 2006. Tln, 2007, lk 73.
[16] Разрядная книга 1475-1605 гг. Т. II, Ч. III. М., 1982. http://krotov.info/acts/16/possevino/razryady_1475b_19.htm (25.03.2011).
[17] Balthasar Russow. Liivimaa kroonika. Stockholm, 1967, lk 223.
[18] Balthasar Russowi andmetel tapeti 17. märtsil sakslastest ratsanike ja šoti jalameeste vahelises kokkupõrkes 1500 šotlast. Kelh Chr. Liivimaa ajalugu. Tartu, 2004, lk 234; Balthasar Russow. Ibidem, lk 223–224.
[19] Dow J. Ruthvens army in Sweden and Esthonia. – Historisk Arkiv, Nr. 13, Stockholm, 1965, pp. 88.
[20] Manning R. B. An Apprenticeship in arms: the origins of the British Army 1585-1702. New York, 2006, pp. 83.
[21] Lossius J. Die Urkunden der Grafen de Lagardie in der Universitätsbibliothek zu Dorpat. Dorpat, 1882, lk 44.
[22] Balthasar Russow. Liivimaa… lk 320–321
[23] Balthasar Russow. Liivimaa… lk 321.