Ajalooblogi: Politsei sõiduvahenditest aastail 1920–1940. Hobuselt ja jalgrattalt mootorrattale

Kuna noor Eesti Vabariik ei suutnud esialgu oma politseinikke kohaste sõiduvahenditega varustada, pidid nad ise sellega toime tulema. 1920. aastate alguses müüs riik neile odavalt Vabadussõjast järele jäänud hobuseid, hiljem hankisid nad endale jalg- ja mootorrattad. Järgnev on katke varsti ilmuvast väljaandest SA Virumaa Muuseumid Toimetised 2021.

Välispolitsei varustatus ametisõidukitega oli üsna nigelal järjel ning konstaablitel (kuni 1926. aastani politsei rajooniülemad) polnud lootustki ametisõidukite saamiseks. 1920. aastate alguses kasutasid nad valdavalt isiklikke hobuseid, kellele lisaks hakati ostma ka jalgrattaid. Kuna väljaspool Tallinnat teenivate politseiametnike, eriti maapiirkonde konstaablite rajoonid olid üsna suured, hakkasid nad 1920. aastate lõpus, aga eriti 1930. aastatel, oma elu kergendamiseks ostma isiklikke mootorrattaid ja isegi autosid, milliseid oli alates 1934. aastast võimalik osta ka tollivabalt.

1920. aastate alguses olid paljudel neist küll kasutada isiklikud hobused, kelle ülalpidamiskulud kattis riik. Näiteks olid Saaremaa politsei rajooniülematel 1923. aastal kasutada hobused, kelle ülalpidamise eest neile maksti lisatasu, kuid suvekuudel „tarwitawad kõik rajooni ülemad jalgrattaid, mis nende eraomandus on ja suuresti kiirendab tegevust, kuid kulu peawad kandma selle eest ka kahekordset, s.o. jalgratta korrashoidmise ja hobuse ülespidamise eest“. Toonase Harju maakonna politseiülema hinnangul olid 1925. aastal isiklikud hobused umbes 20% välispolitsei ametnikest. ¹

Nädalaleht Eesti Politseileht kirjutas juba 1926. aasta suvel, et

„pole ühtki ametnikku maal, kel ei tuleks päevas keskmiselt umbes paarkümmend kilomeetrit sõita jalgrattal, iseäranis suvel.On ka neid ametnikke, kes seda sporti harrastavad ka talvel ameti huvides. Ja kes ei ole tunnud seda head söögiisu, mis ta annab, või jällegi, kui on nohu, sõida maha paarkümmend kilomeetrit, heida magama ja hommikul oled kindlasti terve. […] Jalgratas on maal ametnikule alati otstarbekohane seltsimees, iseäranis suvel“.²

1927. aasta märtsis pöördus Prantsuse Jalgratta Vabrikute „France“ esindaja Eestis Nikolai Buschman politseidirektori poole kirjaga, milles pakkus politsiametnikele järelmaksuga jalgrattaid:

Politseiametnik vajab oma ülesannete täitmisel head ja kiirelt liikuvat liikumisvahendit, mis võimaldab ametnikule kiirelt sündmuse kohale jõudmist, mille paremus seisab selles, et kuriteo kordasaatjad ei suudaks kaugele põgeneda ja kõiki järele jäänud jälgesi sumbutada; seega oleks võimalus kuritegusi kergemine avalikuks teha. Üheks parimaks liikumise vahendiks iseäranis maal kus mootorsõiduriistu saadaval ei ole, on jalgratas. Temaga saab maanteedel, kui ka külavahe teedel kahtlemata kiiremini edasi liikuda kui hobusega.

Jalgrattaid, mis pidid olema tugevad ja „eriti Eesti teedel sõitmiseks konstrueeritud“, pakkus ta Tallinnas hinnaga 11 900 marka ning teistes Eesti piirkondades hinnaga 12 000 marka, naisterahva jalgrattad olid 500 marka meeste omadest kallimad. Politsidirektor siiski jalgrataste edasimüümist enda peale ei võtnud ning soovitas N. Buschmanil pöörduda oma müügipakkumisega otse politseiametnike poole. ³

Kui palju konstaablid jalgrattaid omasid pole ilmselt võimalik tagantjärele välja selgitada, sest nende kohta pole kuigipalju andmeid ei politsei dokumentides ega ajakirjanduseski. Viimaseski kajastusid need peamiselt kuritegevuse, õnnetuste või spordi rubriigis. Nii teavitas 1934. aasta mai alguses ajaleht Waba Maa, kuidas Türil ühe elumaja hoovil pesuvarguse asjaolusid selgitanud politseikordnik A. Koppelilt varastati samal ajal tema maja välisseina najale jäetud jalgratas, mille tagajärjel ta kannatas kahju 80 krooni ulatuses. ⁴ Samal aastal kirjeldati ajalehes Järwa Teataja, kuidas Viru-Järva prefektuuri Albu 1. rajooni konstaabel August Vestilt varastati 16. novembril õhtuvidevikus vallamaja seina äärest jalgratas. „Kiires korras asus konstaabel jalgratta warast jälgima ning selle järeldusel leidis warga ka üles Mõnuwere külast. Wargaks osutus 19-aastane Alfred Metsavaht, kes oli jõudnud jalgratta peita põhkude alla“. ⁵ 2. augustil 1938 varastati Narvas hotell „Euroopa“ eest kordnik August Raudsepa jalgratas ning 16. septembril 1938 päise päeva ajal politseijaoskonna eest kordnik August Koitne jalgratas. „Vaatamata sellele, et aknast oleks võidud varast näha, on sellel olnud julgust kordniku sõiduki näppamiseks“. ⁶

Oluliselt meeldivamal moel pääsesid politseinikud ja nende jalgrattad ajakirjanduse veergudele spordirubriigis, seoses politsis korraldatavate jalgrattavõistlustega. Nii näiteks korraldas Järvamaa politseiametnikkude kogu 30. juunil 1929 politseinikele teatevõistluse, millel osales kolm võistkonda, seitse politseinikku võistkonnas.

„Juba paar päewa enne sõitu tundus teatut elewust wõistlejate hulgas. Iga mees parandas, määris, kopsis ja proowis oma ratast, kusjuures suuremate vigastuste puhul mehhaanikute poole pöördudti. Osa maa konstaableid käis laupäewal isegi Paides maad kuulamas“. ⁷

Jalgratta eeliseks hobuste ees oli asjaolu, et see oli umbes 4–5 korda odavam ega vajanud igapäevast hoolitsust, kuid puuduseks see, et jalgrattaga ei olnud võimalik talvisel hooajal mugavalt liigelda. Ilmselt just seetõttu hakkasid paljud konstaablid endale 1920. aastate lõpus ja 1930. aastate alguses hankima külgkorviga mootorrattaid, millega erinevalt jalgratastest oli tugeva tahtmise korral võimalik liigelda ka talvel. Mootorrataste kasutusele võtmisest kirjutas 1929. aastal nädalalehes Eesti Politseileht anonüümseks jääda soovinud politseinik:

Mootorsõidukite ilmumisega on mõnedel välispolitsei ametnikkudel korda läinud kokkuhoitud rahaga omandada mootorratas, milleta õieti üldse kuskil kaugel maanurgas läbi ei saa. Jõuvankrite seadusega pandi ka politseiametnikkude mootorrattad, olgu need isiklikud või riigi omad, maksu alla. Maavalitsused maksustasid varem küll mootorrattaid, kuid politseiametnikkudele tarvisminevad mootorrattad vabastati maavalitsusele kuuluvast maksust esitatud palve peale. Nüüd maksust vabastamiseks antud palved jäetakse tagajärjeta, sest seadus ei tee erandeid. Võib olla arvatakse, et see maks, 15 krooni, suve pealt pole palju, kuid politseiametnikule on see küllalt suur palgast maksta, sest sõiduk ise teeb kulusid. Veel maksustavad omavalitsused, olgu maal või linnas, politsei isiklikke jalgrattaid, see maks pole suur, kuid ta tundub ebaõiglasena. Ainukeseks soodustuseks võib pidada, et omavalitsused politsei ametisõidu hobused on jätnud maksust vabaks, kuid sellest on kasu vähe, sest hobuse pidamine on kallis ja ta liikumise kiirus ei vasta tehniliste sõidukite omale, mispärast hobune politseid ei suuda tänapäev rahuldada. Kokkuvõttes tahaksin tõendada, et politseiametnik poole oma teenitud palgast igal kuul peab kulutama ameti huvide peale, kuna teisiti ei saa läbi. Siin oleks vaja kiirelt parandust luua ja politseide teenistuskulude vähendamiseks soodustusi anda eelpoolloetletud asjus. ⁸

Hobuseid kasutasid konstaablid siiski veel ka 1932. aastal, kuid lisaks neile ja jalgratastele olid juba kasutusel ka nii mootorrattad kui ka autod. Hobuseomanikest konstaablitele, kelle tegevuspiirkond – keskmiselt 120–160 km² – asus väljaspool linnu ja aleveid, maksti ametisõitude tegemiseks igakuiselt sõidu ja päevarahadena välja 30 krooni, mis suuremalt osalt kulus hobuse ülalpidamiseks. Mootorsõiduki omanikest konstaablitele maksti isikliku sõiduvahendi kasutamise eest ametisõitude tegemisel postijaamade ühehobuse taksi suuruses ehk 12 senti kilomeetrilt. 1932. aastal soovitas politseidirektor, ilmselt kulude kokku hoidmiseks seoses majanduskriisiga, vähendada isiklike mootorrataste kasutamise eest makstavat tasu ⅔-ni postijaamade ühehobuse taksi suurusest, ehk kuni 8 sendini kilomeetrilt, kuna „mootorratas tarvitab aga ekspluateerimise kui ka remondi kulusid vähem kui auto; samuti on ka amortisatsiooni kulud palju väiksemad“. ⁹

Sageli võisid konstaablitel korraga kasutada olla kõik kolm liikumisabinõud. Näiteks väideti Saaremaa Kogula rajooni konstaabli Aleksei Tamtiku kohta, et ta „oludekohaselt tarwitab liikumisabinõuks „tsikkelt“, jalgratast wõi ratsahobust“. ¹⁰ 1937. aastal kuulus A. Tamtikule kaks mootorratast, 1932. aastal tollimaksuga ostetud külgkorviga mootorratas Harley-Davidson ja ilmselt 1937. aastal tollimaksuta ostetud külgkorvita mootorratas Royal Enfield. 1937. aasta mais palus ta mõlemad oma mootorrattad vabastada jõuvankrite maksust, kuna ta „kasutab mõlemaid teenistuse otstarbeks, kuid rohkem kasutab ja eriti libedatel teedel Harley-Davidsoni korviga“. ¹¹

Jalg- ja mootorrattaid kasutasid kõrvuti ka teised konstaablid. Laitsna-Rogosi konstaabel Jaan Kübar, kes ostis endale mootorratta 1935. aastal, jätkas ka jalgratta kasutamist. 1936. aastal sattus ta seetõttu raskesse jalgrattaõnnetusse.

„Konstaabel oli sõitmas jalarattal ametisõidult kodukohta. Mäest alla sõites murdus esiratta kahwel ja sõitja lendas hooga wastu maad – jäädes meelemärkuseta lamama. Ühe teekäija naise poolt leiti konstaabel maanteelt. Konstaabel on saanud raskesti põrutada peast, purustanud näo ja murdnud rangluu“. ¹²

Järgneb…

Viited:
1 ERA 1, 6, 273: 351–351p; ERA 1, 6, 283: 37.
2 Konstaabel A. Jalgrattasõit spordina. – Eesti Politseileht, 1926, nr 30.
3 ERA 1, 6, 284: 854, 983–985.
4 Waba Maa, 1934, nr 106.
5 Jalgrattawarga jaht Albus. – Järwa Teataja, 1934, nr 137.
6 Postimees, 1938, nr 207; Päewaleht, 1938, nr 252.
7 Tulemusi Järwamaa politsei jalgrattasõidust. – Järwamaa, 1929, nr 77.
8 Üks paljudest. Mida ei teata? – Eesti Politseileht, 1929, nr 35/36, lk 438.
9 ERA 1, 6, 333: 38–39, 216.
10 Kogula mitmekülgne pale. – Saaremaa Teataja, 1933, nr 9.
11 ERA 1. 6. 345: 369.
12 Raske õnnetus konstaabliga. – Wirumaa Teataja, 1936, nr 68.

Uno Trumm SA Virumaa Muuseumid vanemteadur