Ajalooblogi: Politsei sõiduvahenditest aastail 1920–1940. Mootorrattad ja autod.
Ametisõidukite hankimisel politseiasutustele olid eeliseisundis kriminaal- ja poliitiline politsei, millised said ametimootorrattaid ja -autosid juba 1920. aastate algusest alates. Välispolitsei prefektuuridest sai esimesena ametisõidukid Tallinna-Harju prefektuur, teised alles alates 1936. aastast. Siiski polnud tegu päris uute autode, vaid sageli kriminaal- või poliitilise politsei teenistuses üsna läbi sõidetud masinatega.
Rakvere kriminaalpolitsei jaoskond
1921. aastal osteti Rakvere kriminaalpolitsei jaoskonda neli jalgratast. 1923. aastal oli jaoskonnas ka mootorratas, millega kriminaalpolitsei ametnikud ajalehe Postimees teatel 5. augustil õnnetusse sattusid:
Nende päewade sees sõitsid kaks Rakwere kriminaalpolitsei ametnikku mototsükletil wälja, kusjuures rattajuht politsei ametnik Karl Kuller, nähtawasti, järsku pöörangu rattaga tehes, nii õnnetumalt mototsükleti juhtis, et see suure kiiruse juures ümber wiskas ja juht Kuller raskelt haawatuna kahe päewa järele suri.1
Kuna eelarve koostamise ajal 1924. aastaks mootoratta remondiks ega kütuse jms jaoks pennigi ei küsitud, võib arvata, et mootorratas sai nii palju kahjustusi, et teda polnud võimalik enam kasutada. Samas küsiti mootorratta remondiks raha 1925. aasta augustis.2
Karl Kuller
K. Kuller sündis 31. oktoobril 1887 Riias, kus lõpetas sealse linnakooli ja seejärel Miitavis (praegu Jelgava) reaalkooli. Eesti Vabadussõjast võttis ta osa soomusrongil „Kapten Irv”. 8. juulil 1920 astus ta teenistusse Rakvere kriminaalpolitseisse agendina.
5. augustil 1923 sattus ta avariisse kriminaalpolitsei külgkorviga mootorrattal. Mootorrattaga sõites sattus selle esimene ratas rööpasse, mille tagajärjel K. Kuller ja külgkorvis istunud vanemassistent H. Heiter paisati maha, kusjuures mootorratas sõitis K. Kullerist üle. Saadud vigastuste tagajärjel suri ta 7. augustil haiglas ja maeti Pärnu.3
1925. aastal osteti Rakvere kriminaalpolitsei jaoskonnale uus mootorratas Harley Davidson, mis oli 1928. aastaks muutunud tehniliselt kõlbmatuks ega läbinud Rakvere linnavalitsuse nõutud tehnilist ülevaatust, mistõttu soovis komissar uuel eelarveaastal osta jaoskonnale 3170 krooni eest uue sõiduauto Ford.4 Juba 1926. aastal kurtis Rakvere kriminaalkomissar, et „mootorratta osad saawad kiiresti läbikulutud siin olewate halbade teede tõttu“. Tema arvates polnud mootorratas „kohane neil teedel sõiduks, sest peab ennast ühe rattaga edasiwedama, kuna auto seda kahega weab ja selle tõttu oma osasid wähem kulutab“.5
Kas just eeltoodud argumentidest lähtuvalt, kuid 1929. aasta juunis ostetigi jaoskonnale sõiduauto Ford Phaeton, kuna aga sellega seotud kulutusi ei osatud õigesti hinnata, oli 1. jaanuariks 1930 „auto juures hädavajalike kulude katmiseks, nagu bensiin ja väikesed remondid“, tekkinud ülekulu u 40 krooni ulatuses.6 Auto omandamise järel otsustati loobuda mootorrattast, mis pandi oksjonile:
Rakwere kriminaalpolitsei sai mõni aeg tagasi enesele uue auto, milletõttu senine mootorratas „Harley Davidson“ enampakkumise teel müügile tuleb. Mootorratas, mis umbes 4 a. tagasi 1850 kr. eest osteti, on nii mõnelegi kuritegijale põgenemisel tee kinnipanemiseks kaasa aidanud, kuid nagu iga asi wananeb, nii ei saa ratas ka enam oma kohuseid täita arenewa kiiruse mõttes ja peab aset andma uuemale ja seekord autole. Mootorratta müümine sünnib enampakkumise teel kohemaksetawa raha eest 15. augustil s. a. kell 12 päewal Rakwere krim. politsei ruumides, Tallinna tn. 38. Mootorratas on küljekorwiga, 9 hobuse jõuline ja hinnatud müümiseks 150 kr. peale. Waatamata olewale hinnangule, on ratas sõidukorras.7
1930/1931. eelarveaastaks planeeriti auto läbisõiduks 15 000 km, milleks arvati kuluvat 2200 liitrit bensiini ehk auto kütusekulu 100 km läbimiseks oli 14,7 liitrit. Lisaks kulus selle vahemaa läbi sõitmiseks mootoriõli 120 liitrit. 1931/1932. eelarveaastal sooviti auto juures läbi viia 400 krooni eest remonttöid „silmas pidades, et masin on juba 20.000 klm. ärasõitnud“.8 1934. aasta augustis oli auto läbisõit üle 65 000 km ning 31. märtsiks 1936 juba 80 238 km.9
26. septembril 1937 andis Rakvere kriminaalkomissar Nigol Pääbo jaoskonna vana auto Ford Phaeton edasi Paide kriminaalpolitseile. Selle asemele sai ta Pärnust paari aasta eest ostetud kasutatud auto Ford Model 48 The Fordor Touring Sedan. Põhjendades jaoskonna ülekulusid, väitis ta 1938. aasta jaanuari alguses, et Paidesse anti üle täielikult remonditud ja sõidukorras auto, kuid
„Pärnust saadetud auto tarvitas otsekohe suuremaid remonte, näit.: elektrijuhtmestik oli muutunud täiesti kõlbmatuks, andis paljudes kohtades lühiühendusi; jahutaja oli ummistanud, mille tõttu tuli pealt maha võtta ja korda seada; akkumulaator oli lõhkine ja muutunud kõlbmatuks; tuli uuendada mitmed liikuvad osad, nagu rooliseadeldis, kuullaagrid jne. Need vead tulid kõik kõrvaldada, et autoga senini sõita. Et lumi sõitmist praegu enam ei võimalda, on auto juures ette võetud põhjalik remont”.
N. Pääbo hinnangul kulus auto remondiks 500 krooni. Kuna „uus“ auto tarvitas rohkem bensiini ja õli kui vana, oli ülekulu ka autokütuse arvel.10
30. mail 1938 sattus auto aga täiesti ootamatult avariisse, kui Treude autoremonditöökoja õpipoiss sinna hooldamiseks antud autoga lõbusõidule läks ning selle suure kiiruse pealt üle katuse pööras:
Esmaspäewal sõitis Rakwere kriminaalpolitseile kuuluwa sõiduauto puruks Treude töökoja õpipoiss Werner Truuwer, kes peale õnnetust põgenes ja leidmatuks jäi. Esmaspäewa hommikul wiidi Rakwere kriminaalpolitsei uus auto Pikal tänawal asuwasse Treude parandustöökotta õlitamiseks ja pesemiseks. Wiimane osa tööst anti töökoja 17-aastase õpipoisi Werner Truuweri teha. Kuna töökojal oma autode pesemisepaik puudub, siis wiidi masin Rahwamaja juures asuwale pesemiskohale. Seal jättis töökojaomanik Treude auto oma õpipoisi hoole alla, mida kasutades noormees autosse istus ja linnast wälja Moonaküla poole sõitis. Kuna noormees ei osanud autot juhtida, siis tekitas tal raudtee ülesõidukohast ülesõitmine raskusi. Kiiruse wähendamise asemel wajutas ta gaasipedaalile. Järsuhüppega tormas auto teelt wälja ja paiskus teekraawi. Arwatawasti tegi auto uperpalli, sest sõiduki kere on täielikult purunenud. Kannatada on saanud ka mootor, mille tagajärjel õnetuse läbi tekkinud kahjusumma on suur. Kriminaalpolitsei siiski otsest kahju ei kannata, sest tekkinud kahjude eest peab wastutama töökoja omanik. Oskamatu autojuhtija ehmus õnnetusest sedawõrd, et peale rusudeks sõidetud masinast wäljapääsemist jooksis õnnetuskohalt minema. Ta jäi esmaspäewa õhtuni leidmatuks. 11
Ehmunult sündmuskohalt pagenud noormees varjas end vanaema juures ning andis end politseile vabatahtlikult kätte järgmisel päeval. 12 Auto sai siiski korda ega vajanud järgnevail aastail erilist remonti.13
Viru-Järva prefektuur
12. augustil 1936 saatis Viru-Järva prefekt politseivalitsusele märgukirja, kus põhjendas prefekt(uur)ile sõiduauto ostmise vajadust:
Sõiduauto muretsemine prefektuurile on hädavajalik. praegune olukord, kus välispolitseil kohapealsed juhid ja asutused on ilma igasuguste liikumisvahenditeta ei ole kaugeltki loomulik ja ei võimalda neile ülesannete edukat ja ajakohast täitmist. Välispolitsei juhtide ülesanded on viimaste aastatega palju suurenenud ja suurenevad veelgi. Paljud neist ülesannetest on niisugused, mis nõuavad politseijuhtide tihedat koostööd ja kontakti kohaliku rahvaga ja alluvate ametnikega, kuid praegustes oludes, kus puuduvad välispolitseil igasugused liikumisevahendid, on selle teostamine vajalikus ulatuses võimata. Tihti vajab politsei kohtadel abi, saata pole võimalik, kuna jällegi puuduvad liikumisevahendid. Alluvate asutuste ja ametnike tegevuse, väljaõppe ning ettevalmistamise üle järelvalve ja kontrolli pidamine on eestoodud põhjustel raskendatud ja tarvilises ulatuses võimata. Ka esinduslikust seisukohast vaadatuna on provintsi prefekt võrreldes teiste vastavate riigiametnikkudega kohapeal halvemas seisukorras. Nii on autod ja liikumisvahendid diviisi ülemal, kaitseringkonna ülemal, väeosade ülematel, maavalitsuse esimeestel, linnapeadel, eripolitsei komissaridel jne; kellel need aga puuduvad on prefekt. Viimase aja riikline töö ja vastutus nõuavad, et välispolitsei juht kohapeal oleks samuti varustatud ajakohase liikumisvahendiga, mis võimaldaks temale ülesannete täitmist määratud ulatuses.14
1937. aasta sügisel sai Viru-järva prefektuur enda käsutusse seni poliitilise politsei Tartu jaoskonnale kuulunud kinnise, 13 hj mootoriga sõiduauto Studebaker (U-373).15Auto kütusekulu oli 20 liitrit 100 km kohta ning selle läbisõiduks planeeriti umbes 8000 km aastas. 1940/1941. eelarveaastal oli plaanis teha auto mootorile kapitaalremont.16
7. juunil 1940 natuke enne kella 10, toimus Rakvere prefektuuri sõiduautoga intsident, mille põhjustas Vohnja vallas Tõdva-Kõnnu külas elav jalgrattur Ernst Feldhof. Kaassõitjana aotos viibinud Viru-Järva prefekt A. Ladva kirjeldas sündmust järgnevalt:
Täna kell 09:25 sõitsin Rakverest välja prefektuuri sõiduautol, et kontrollida Vohnja ja Aaspere rajooni konstaableid. Autot juhtis prefektuuri autojuht van.-Kordnik J. Luks; mina istusin juhi kõrval, teisi kaasasõitjaid ei olnud. Sõidu ajal harjumuse kohaselt heitsin aeg-ajalt pilku auto armatuur-lauale, millel asuv kiirusenäitaja minu nähes kordagi ei ületanud 50 km tunnikiirust. Jõudnud Rakvere-Tapa I kl. teel 11 kilomeetrile lähenes teekurvile Kadrina poolt õiget kätt sõitev jalgrattur. Autost möödumiseks oli temapoolne teeosa täiesti vaba. Ootamatult aga käänas jalgrattur vasakule, kuid jõudes üle poole teelaiuse, pöördus jällegi tagasi oma sõidusuunas õigele teeservale. Autojuht, nähes jalgratturi esimest käänamist, suunas auto tee vasakule poolele ja vähendas ühtlasi ka kiirust, kuid jalgratturi teine käänamine lõi kokkupõrke ohu ja selle vältimiseks autojuht pidi käänama ja käänaski masina järsult vasakule, mille tõttu auto jooksis pehmele põllule; tagumised rattad jäid teepinnale. Jalgrattur oma sõidukit pidurdada nähtavasti ei suutnud, sõitis auto mootori parempoolsele osale peale, purustas parempoolse edelaterna, muljus porikaitset, mootorikatet ja radiaatori kaitset ning kehaga vastu tuuleklaasi põrgates purustas ka klaasi. Muus osas on auto korras.
Jalgrattur toimetati prefektuuri autol arsti juurde, kus selgus, et tema vasakul käel olid marrastused, kuklal muhk ja paremal jalal põrutus. Kuna kokkupõrke ajal sadas kerget vihma, mis oli talle näkku, ei jälginud jalgrattur kogu aeg teed, märkas autot hilja ning ilmselt ehmununa, arvas, et saab autost mööduda vasakult, pööras autole ette ja põhjustas avarii. Viru Maavalitsuse autotöökoja juhataja selgituse kohaselt võis auto kiirus kokkupõrke hetkel olla kõige rohkem 35 – 40 km tunnis, kuna suurema kiiruse puhul oleks auto põllule sõites ümber paiskunud. Autole tekitatud kahju suuruseks hindas ta 70 krooni.17
Kasutatud kirjandus:
1 Surma õnnetus Rakwere kriminaalpolitsei ametnikkude wäljasõidul. – Postimees, 1923, nr 212.
2 ERA 1, 6, 58: 47–47p; ERA 1, 6, 283: 72.
3 Eesti Politseileht, 1937, nr 21, lk 540.1 ERA 1, 6, 341: 235, 237, 242.
4 ERA 1, 6, 318: 136p–137, 139.
5 ERA 1,6, 301: pagineerimata.
6 ERA 1, 6, 319: 30.
7 Oksjon kriminaalpolitseis. – Wirumaa Teataja, 1929, nr 90.
8 ERA 1, 6, 328: pagineerimata; ERA 1, 6, 329: pagineerimata.
9 ERA 1, 6, 339: pagineerimata; ERA 1, 6, 343: pagineerimata.
10 ERA 1, 6, 348: pagineerimata.
11 Õpipoiss sõitis politsei auto puruks. – Postimees, 1938, nr 147.
12 Politseiauto purukssõitja warjas end wanaema juures. – Postimees, 1938, nr 148.
13 ERA 1, 6, 352: 150p; ERA 1, 6, 354: 150.
14 ERA 1, 6, 347: pagineerimata.
15 ERA 1, 6, 348: pagineerimata; ERA 1, 6, 351: 1.
16 ERA 1, 6, 352: 77p; ERA 1, 6, 354: 68p.
17 ERA 26, 3, 239: 46–46p.
Uno Trumm SA Virumaa Muuseumid vanemteadur