Ajalooblogi: Palmse mõisa naiste elu ja lood

Järgmine kokkuvõte on kokku pandud meie teaduri Susanna Mureli artiklist „Kui Jumal on olemas, siis on ta lontrus! Palmse mõis ja mõisnikud rahvapärimuses ning see on leitav täispikkuses 2015. aasta Toimetistest SIIT. Kokkuvõttes on välja toodud ülevaade Palmse mõisa naistest sh viimasest mõisaprouast Katharina (Kitty) von der Pahlenist ja nende värvikatest lugudest ning mälestustest.

Kui Jumal on olemas, siis on ta lontrus! Palmse mõis ja mõisnikud rahvapärimuses. Toimetised 2015 Susanna Murel:

Tänapäeval on ehk raske ette kujutada, milline elu kees mõisa sees ja ümber: mõisatöölised põldudel, härrasrahvas ja nende külalised pargis jalutamas, viinavoorid teedel. Mõisa korrektse funktsioneerimise nimel töötas arvukalt inimesi nii härrastemajas kui ka ümbritsevais majandushooneis.

Kus võimalik, olen kasutanud n-ö ametliku ajaloo allikaid, et täiendada, täpsustada ja võrrelda rahvamälestustest pärit infot. Allikaid võrreldes juhtub tihti, et sündmuste motiivid sarnanevad, kuid rahvajuttudes on muutunud inimeste nimed, aastaarvud, kohanimed.

Heaks näiteks on järgmine lugu parunessi surmast:

„Paruni õde elas koos väikese lapsega Palmse mõisas. Mees täiendas end Saksamaal. Laps magas kiigus ja proua imetas teda nagu talunaisedki, kiiku ette põlvili lastes. Kord tabas prouat äkiline valuhoog ja kui lastetüdruk tuppa astus oli proua endiselt põlvili, kuid juba surnud. Ta sängitati Ilumäe surnuaeda ja tema hauale pandi skulptuur – naine põlvili last imetamas.“¹⁷

Võib päris kindlalt väita, et kirjeldatakse Carl Magnuse esimese abikaasa Betsy õnnetut surma, mitte paruni õe oma. Kuna tegemist on üsna kauge minevikuga, on lood aja jooksul muutunud ning selles, kas Betsy suri hälli kohale kummardudes, ei saa ka kindel olla. Ehk tekkis see lugu rahva mällu tänu Betsy hauamonumendile, mis kujutab naist hälli kohale kummardumas. Rahvas ei osanud niisugust monumenti enda jaoks mõtestada ning tekkiski ülalmainitud legend. Artikli eesmärk on siiski mõista ja kirjeldada olustikku lihtrahva silmade läbi ja seetõttu ei püüdle ma täieliku ajaloolise tõe poole. „Pärimus muutub põlvkonniti, kuivõrd iga põlvkond elab oma ajas.“¹⁸

…mõisateenijaist

Sügistalvisel ajal valitseb Palmses üldjuhul vaikus – mõisahoone seisab tardunult nagu lumekuulis, mida aeg-ajalt raputatakse. Võib ette kujutada, et 19. sajandi lõpuaastail käis mõisas vilgas elu. Kuigi kõrgaeg oli möödas – ajuti võis mõisateenijate arv tõusta üle 7046 –, toimetas mõisas suur hulk teenijaid ja muid ametimehi: kirjutaja, kunstkärner, kolm aednikupoissi, kubjas, aidamees, viinameister, tallmeister, tallipoiss, karjane, vahimees, puusepp, jääger, toapoiss, kaks toatüdrukut, kaks pesupiigat, triikija, kokk ja kokatüdruk. Kui vanemad olid kodust ära, tegelesid laste kasvatamisega kaks bonne’t⁴⁷ . Lastel olid koduõpetajad: poistel meesõpetaja, tüdrukutel naisõpetaja – mademoiselle, rahvakeeli mussel. Toapoisid ja teenijatüdrukud valiti põhiliselt väljanägemise järgi, eelistati saledaid, pikki ja heatujulisi noorikuid, kuid ka vanematest teenijatest peeti väga lugu.⁴⁸ Toatüdrukud kandsid talvisel perioodil musta, suvel kirjut kleiti, kuid paljasääri ei lubatud kunagi käia.⁴⁹

Tol ajal ei olnud haruldane, et mõisahärrad noori ja ilusaid toatüdrukuid kimbutasid. Palmse parunid endale sellist käitumist ei lubanud ja ka oma külalistel paluti end vastavalt üleval pidada.⁵⁰ Ainult Gustav Christian kogus rahva seas tuntust külatüdrukute kiusajana.

Palmse viimased mõisnikud

Kõige rohkem personaalseid mälestusi on meieni jõudnud Gustav Christian ja Katharina (Kitty) von der Pahleni kohta,

Katharina (Kitty) Marie Natalie von der Pahlen (sünd. Buxhoevden) sündis 28. septembril 1887 Peterburis. Augustis 1910, 22-aastaselt, abiellus ta Palmse mõisniku Gustav Christian von der Pahleniga.⁶²

Rahvamälestuste kohaselt peeti laulatuspidu Saksamaal⁶³ , kuid Genealogische Handbuch nimetab abiellumise paigaks Revalit.⁶⁴ Siiski teab rahvasuu, et noorpaari Palmsesse saabudes “seati mõisa õue üles ilutulestik. Teomehed seisid värava juures auvalves, kõigil pühapäeva riided seljas. Kaugelt hakkasid tõllad paistma, pikk rivi, noorpaar tilisangiga⁶⁵ kõige ees.””Pulmad kestsid Palmses mitu nädalat“.⁶⁶

Rahvasuu kaudu ülekantud infot ei saa võtta ajaloolise tõena, nagu näeme üleval toodud lugude erinevusest, kuid siiski on huvitav jälgida, kuidas sündmused on rahvamälus talletunud. Rihard Palm teadis rääkida,⁶⁷ et Palmsesse kolides ei osanud proua Kitty, nagu rahvas teda kutsus, sõnakestki eesti keelt ning Gustav olevat hakanud oma naisele maakeelt õpetama, alustades kõige rumalamatest sõnadest. Tänu oma toatüdrukule sai mõisaproua sõnade õigete tähenduste jälile.⁶⁸ Argielulised seigad võimaldavad kunagisi mõisnikke tundma õppida rohkem inimlikul tasandil, mitte ainult mõisahärra või -prouana.

Kitty von der Pahlenit mäletavad inimesed kui heasüdamlikku, ilusat ja rikast prouat,⁶⁹ kes armastas värskes õhus viibida, eriti meeldis talle oma koertega jalutada ning üheks lemmikuks oli tal hall hurt, kelle nime kahjuks ei mainita. Mõisaproual olid ka sülekoerad. Üks neist, Lulu, jäi haigeks ning pandi Kadrinas magama. Lulu maeti mõisa parki ja hauale pandi tahvel kirjaga „Lulu 1912. aastal“.⁷⁰ Pahleni-prouade koertearmastusest võib lugeda ka Tõdva-Kõnnu küla rahvamälestustest. Parun Pahleni õdesid nähti tihti Kõnnu küla vahel jalutamas. „Saatjateks 4–5 kõverate käppadega määrakoera. Aeg-ajalt kanti koeri süles, kui need oma kõverate käppadega ei jõudnud sakstele järele vänderdada. ⁷²

Mälestusi lugedes on võimalik jälgida ka sotsiaalseid muutusi ühiskonnas. On teada, et aegade jooksul muutuvad nii soo- kui ka käitumisnormid, kuid huvitav on neid vaadelda läbi rahvamälestuste prisma. Kui 19. sajandil jäid mõisnikud rahvale silma väärikalt pargis jalutades ning talurahva lõbutsemist kaugelt jälgides, siis paruness Kittyt võib näha hobused suuskade ees üle põldude kihutamas, kelgutamas, suvel paadiga sõitmas ja ujumas. Tegeleti ka käsitööga: õmmeldi ja tikiti. Muutunud traditsioone 20. sajandi alguses ja paindlikke sotsiaalseid norme kirjeldab hästi järgmine juhtum.

„Noorem vend sündis 1911. aastal. Samal aastal kuu aega varem sündis paruniproua Kittyl esimene poeg Hans Dietrich. Proual oli aga piima väga palju ning oma poeg ei jõudnud seda ära tarvitada. Proua kartis, et võib haigestuda rinnanäärme põletikku. Ta kuulis, et teomees Krausbergil on sündinud väike poeg ja läks last vaatama. Nähes, et lapse eest on hästi hoolitsetud ja et kõikjal valitseb puhtus, tegi Kitty-proua emale ettepaneku, et tema hakkab seda väikemeest toitma. Toodagu aga poiss paar korda päevas mõisa. Nii ta siis oligi Marie vennale ammeks.“⁷³

Kuni 19. sajandi lõpuni oli baltisaksa aadli seas levinud arusaam, et aadlisoost naine küll sünnitab lapsi, kuid nende imetamise eest hoolitsevad ammed.⁷⁴ Rahvamälestustesse ei ole Kitty ja Gustav von der Pahleni abielu jäänud kui õnnelik ning külavahel käisid ikka mitmesugused jutud nii ühe kui ka teise armukeste kohta. Siiski sündis Kittyle ja Gustavile kaks poega, Hans Georg Alexis Alexander ja Dietrich Peter Arendt, vastavalt 1911. ja 1913. aastal.⁷⁵ Esimese maailmasõja puhkedes astus Gustav Christian vabatahtlikult sõjaväkke ning jäi 29. augustil 1914 Ida-Preisimaal kadunuks.⁷⁶ Gustav Christiani sõjaväkke astumist seostab Rihard Palm paruness Kitty sümpaatiaga mõisasse valitsejaks tulnud Carl von Schuberti vastu:

„Proua Kitty kiindus täiesti valitseja Schubertisse. Gustav aga ei suutnud näha oma naist õnnelikuna kellegi teisega. Kui 1914. puhkes I maailmasõda, läks parun vabatahtlikult sõtta.“⁷⁷

Ka H. Rohtla mainib, „et ju ta ise surma otsis“.⁷⁸ Sellest võib järeldada, et rahvamälestused ei ole pelgalt ümberjutustused, sinna on lisatud ka oma arvamusi ja interpretatsioone.

Lisad:

Paruni kohitsemise lugu

Proua toatüdruku Juuli jutustus E. Kuusklale.

Parun olnud elumehelike kalduvustega mees. Eriti meeldinud vallatleda noorte neidudega. Tihti läinud see vallatlemine üle igasuguse piiri. Parun arvas, et talle kui parunile on kõik lubatud, et tema võib käituda nagu heaks arvab. Paruni selline käitumine aga vihastas küla noormehi. Tüdrukute kaebused parunihärra kohta aina tihenesid. Lõpuks sai poistel mõõt täis ja nad mõtlesid välja toreda plaani. Kord jalutas parun järjekordset õhtust jalutuskäiku Aleksandri pargis. Noormehed varitsesid teda põõsastes, suur kartulikott kaasas. Kui parun ühe teekäänaku peal keerama hakkas, hüppasid poisid puu tagant välja ja ropsti! parunile kott pähe. Ja siis püksid maha ning parunit kohitsema. Parun karjunud nagu ratta peal. „Kas jätad külatüdrukut rahule?“ küsisid poisid. „Minu ausõna, laske mind lahti! Võtke see kott peast ära, luban teile, mida ainult tahate!“ vastanud parun. Pika jutu ja manitsuste peale võeti parunil kott peast ära ja jäetud ta rahule. Härral olnud üpris piinlik, tükk aega ei käinud ta majast väljas. Tüdrukud aga jättis ta rahule. Kui ta silm mõnele kenale noorele tüdrukule peatuma jäigi, keeras ta pea ruttu kõrvale ja eemaldus kiirel sammul.

Emilie Kuuskla 1976. ERM EAp 560 EA 145:1/4-112

Partide karjatamise lugu

10-aastaselt läks Marie mõisas pardi karja. Partide jaoks oli ehitatud tiigi kaldale suur pardimaja. Mudatiik asus viinavabriku taga. Suvel oli parte palju, umbes 100 ringis. Nende arv vähenes tunduvalt peale hilissuvist ja sügisest külaskäikude aega. Talvel oli parte majas vaevalt 50 ringis. Marie söötis hommikuti parte ja ajas siis nad mudatiiki. Ise istus ta tiigi kaldal, vits pihus ja ajas neid parte, kes kaldale tulid, vette tagasi. Parte oli palju ja nad olid päris sõnakuulmatud. Järgmine söögiaeg oli lõuna paiku ja õhtul kella 6–7 paiku aeti nad majja tagasi. Õhtul tegeles nendega pardimaja valvur. Kord lõuna ajal tuli üks mõisapreilidest, pikk valge kleit seljas tiigi äärde kõndima. Tal oli kaasas partide söötmiseks veidi leiba. Ta seisis kaldal ja viskas leivatükikesi vette. Pärast ta tuli, seisatas Marie juures ja ütles „See on üks tore töö, valvata parte. Nad on nii armsakesed ja ujuvad nii vahvasti! “

Marie Veerväli 1976. ERM EAp 560 EA 145:1/4-112

1905. aasta Palmses

Saabusid kurjad, rasked ja rahutud aastad. Parun laste ja mõne teenijaga ruttas linna varjule, sest mine sa tea… Lahkudes jättis parun oma varanduse vahimehe Neudorfi ja teener Gustav Kleemanni (1875–1938) hooleks, käskis neid öösiti püssidega valvata tulesüütajate ja röövlite vastu. Kõrgemaks võimuks jäi Aida-Krass, käsuga, ilma paruni kirjaliku loata, mitte kõrrekestki kellelegi anda. Elati kuidagi – tehti tööd, kuni teenril, vahimehel ja teomeestel viimane leib lõppes. Aidamees aga vilja välja ei andnud. Häda sunnil hakkasid teomehed streikima. Kaua sa tühja kõhuga töötad! Peeti nõu, oma loaga aidast vilja võtta. Juhul, kui Aida-Krass võtmeid ei kanna, tuleb mees lihtsalt kotti toppida. Varuti suur kott, määriti veel searasvaga ülevalt libedamaks ja mindi. Polnud kotti siiski vaja – aidamees tegi hirmuga ise uksed lahti. Mehed võtsid vilja ja läksid tööle. Parun oli ikka veel tagasi tulemata. Muid järeldusi „leivamässul“ ei olnud, kui teener ja vahimees istusid hiljem 6 kuud Rakvere vanglas vee-leiva peal, et nemad kui paruni volinikud ja mõisa kaitsjad „mässust“ osa võtsid.

Helmi Rohtla. ERM KV 234:17/279-306

17 ERM EAp 560 EA 145:1/4-112: 92.
18 Jaago, T. Kuidas mõista pärimusjutu tõde? − Kultuur ja mälu, Tartu, 2001, lk 228.
47 Bonne – pr k kasvataja.
48 ERM KV 234:4/34-60: 48.
49 RM 3425 Ar1k 741:1b: 5. Koguja: Linda Palu
50 ERM KV 234:4/34-60: 49.
62 Stackelberg, O. M, von. Genealogisches… S. 34.
63 ERM EAp 560 EA 145:1/4-112: 92.
64 Stackelberg, O. M, von. Genealogisches… S. 34.
65 ERM EAp 560 EA 145:1/4-112: 92. Diližanss – mitmeistmeline reisi- ja postitõld 18.–19. sajandil.
66 ERM EAp 560 EA 145:1/4-112: 92–93.
67 Rihard Palm kuulis seda lugu omakorda mõisa toatüdruku Juuli käest.
68 ERM EAp 560 EA 145:1/4-112.
69 ERM KV 323:8/261-297.
70 ERM EAp 560 EA 145:1/4-112: 54.
72 ERM EAp 560 EA 145:1/4-112: 52.
73 ERM EAp 560 EA 145:1/4-112: 100.
74 Plath, U. Emad, ammed ja korsetid: Balti naised biidermeieri ajal. Eesti Kunstimuuseumi toimetised, 2011.
75 Stackelberg, O. M. von. Genealogisches… S. 172.
76 EAA.854.1.902; 1914-1915. Toimik I maailmasõjas langenud aadlike kohta.
77 ERM EAp 560 EA 145:1/4-112: 75.
78 ERM KV 234:17/279-306: 305.

Susanna Murel SA Virumaa Muuseumid teadur