Ajalooblogi: Juhan Kunder

Rahvusvahelise jutuvestmise päeva aegu on paslik meenutada üht Virumaal ja Rakveres tegutsenud suurmeest – Juhan Kunderit (1852 – 1888).

RMF 204:4

Juhan Kunder oli pärit Mulgimaalt ja Rakveresse tuli ta 1876.a. kooliõpetajaks. Noormees oli lõpetanud Tartu Õpetajate Seminari ning Tartu aastail osalenud Eesti Kirjameeste Seltsi tegevuses ja avaldanud ka oma esimesed luuletused ning näidendid. Rakveres andis ta tunde nii elementaarkoolis kui kreiskoolis. Lisaks sellele hakkas ta agaralt osalema linna ühiskondlikus ja seltsielus. Noor kooliõpetaja oli Eesti Aleksandrikooli komitee ja Eesti Kirjameeste Seltsi  esindaja Virumaal ning kujunes siinkandis rahvusliku liikumise juhiks.

Avaldame siinkohal mõned katkendid Odette Kirsi käsikirjast „Juhan Kunder Rakveres“ (RM 7090 Ar1k_2119:78), mis tutvustavad Juhan Kunderi kirjanduslikku ja ajakirjanduslikku tegevust.

Eesti Kirjameeste Seltsi üheks oluliseks ülesandeks oli rahvaluule kogumine.

1878 avaldas seltsi eestseisus sellekohase üleskutse. Esialgu korraldas rahvalulekogumist Jakob Hurt, pärast tema lahkumist 1881 aga Mihkel Veske ja Juhan Kunder. Veske käis mitmel korral rahvalaule kogumas ka Virumaal, Kunder keskendus muinasjuttude üleskirjutamisele. 1885 ilmus Eesti Kirjameeste Seltsi väljaandel Kunderi muinasjutukogu “Eesti muinasjutud”. Trükiti see Rakveres Georg Kuhsi trükikojas Pikk tn 31.

RM 2239 Ar 418:3 Rakveres trükitud Eesti muinasjuttude tiitelleht

Raamat sisaldab 54 muinasjuttu ja muistendit. Paljud neist on hiljem ilmunud eri väljaannetena ja saanud laialt tuntuks. Need on “Suur Peeter ja väike Peeter”Ahjualune”, “Vaenelaps ja talutütar”, “Imelik peegel”, mitmed Vanapagana ja Kaval-Antsu lood jm.

Juhan Kunder esines Eesti Kirjameeste Seltsis päris mitme ettekandega rahvaluule teemadel. Nii käsitles ta ühel 1882.a. koosolekul emaarmastuse kujutamist eesti rahvaluules. 1883. aastal oli tema teemaks eesti laste kirjavara. Ettekandes “Mõnda Eesti rahva luuletusest” (1886) oli juttu “sellest, kuidas meie rahva lauludes nalja heidetakse”. Samas ärgitas ta aga seltsi liikmeid edasisele ja senisest hoogsamale rahvaluule kogumisele. Lisaks rahvalauludele, muinasjuttudele ja muistenditele, kutsus Kunder üles koguma ka muinaskombestikku, nõidumissõnu, mõistatusi, vanasõnu ja kõnekäände. Ja ühena esimestest pööras ta tähelepanu vajadusele uurida ja talletada rahvapille ning rahvamuusikat. Ise tundis see väsimatu töömees huvi etnograafia vastu, tehes tähelepanekuid rahvarõivaste ning töö- ja tarberiistade kohta.

Rakveres oli Kunderi ajal edukamaks vanavara kogujaks tema hea sõber, loomaarst Madis Treumann, EKmS usaldusmees siinmail 1882. aastast.


A j a k i r j a n i k

Kui Juhan Kunder 1876 Rakverre asus, puudus siin oma kohalik ajaleht.

1880. aasta lõpul hakkasid enam-vähem üheaegselt ilmuma eestikeelne „Valgus“ ja saksakeelne „Wesenberger Anzeiger“. Samal ajal taotles ka Juhan Kunder võimudelt luba oma ajalehe väljaandmiseks. Kirjas Jakob Hurdale 18. III 1880 avaldas ta arvamust, et tema ajaleht tuleks “ei mitte nii ülearu julge kui Sakala ega ka nii kartlik kui Eesti Postimees”. Luba ei antud ja leht jäi ilmumata.

Samal ajal tegi aga Kunder üsna palju kaastööd “ülearu julgele” Sakalale.

Oma kirjades C. R. Jakobsonile ja Sakalale annab Kunder teada loomisel olevast eesti põllumeeste seltsist, räägib Eestimaal ilmuva saksakeelse ajakirjanduse ebaõiglasest, kohati lausa halvustavast suhtumisest eestlastesse, teatab aga ka päevakohaseid uudiseid Rakvrerest.


Muude artiklite kõrval kuuluvad Kunderile mõned Sakalas ilmunud Nalja Mardi ja Kalja Pärdi pilkedialoogid. Selles rahva seas väga populaarseks kujunenud satiirinurgas ründas Kunder peamiselt Rakvere „Valgust“ ja tema toimetajat Mihhail Lindenbergi.
Hiljem, juba pärast C. R. Jakobsoni surma, hakkas Kunder aeg-ajalt kirjutama J. Järve üsnagi radikaalses ajalehes „Virulane“, mille toimetuses töötas 1883-1886 ka Virumaalt pärit Eduard Vilde. Samal ajal saatis Kunder oma artikleid Ado Grenzsteini „Olevikule“ ja Jakob Kõrvi „Valgusele“.

1884.a. kevadel hakkas Tartus Juhan Kunderi hea sõbra Mihkel Veske väljaandmisel ilmuma “teaduse ja juttude” ajakiri „Oma Maa“. Ajakirja esimeses aastakäigus ilmus Juhan Kunderi pikem käsitlus “Taimede elust.”

Esimeseks eesti kirjanduslikuks ja perekondlikuks ajakirjaks oli 1878-1887 (vaheajaga 1884) Tartus välja antud „Meelejahutaja“. 1885.a. alguses sai ajakirja toimetajaks Juhan Kunder. Nüüd kandis see määratlust “Eesti perekonna õpetlik ja lõbus ajakiri”. Uus toimetaja rõhutas juba esimeses numbris, et väljaanne ei tegele poliitikaga, tema eesmärgiks on “vaimuharimise töö.”
Ilmuma hakkasid uued rubriigid: “Perekonna elu”, “Kool ja laste kasvatamaine”, “Põllu- ja käsitöö”, “Kaubandus”.

Kunderi ajal tõusis ajakirjas suuresti kirjanduse, kirjanduskriitika ja -ajaloo osakaal. Juhan Kunderi enda sulest ilmus tema EkmS-s peetud kõne “Eesti laulikud”. Selles käsitles ta nii eesti rahvalaulu kui Fr. R. Kreutzwaldi, J. V. Jannseni ja L. Koidula loomingut.

„Meelejahutajas“ hakkasid üha enam oma töid avaldama eesti uued, seni vähem tuntud kirjamehed. Nende seas olid ka rakverelane Peeter Jakobson ning Väike-Maarja parnassi kuulunud Jakob Liiv ja Kaarel Krimm.
Aeg-ajalt ilmusid ajakirjas eesti näidendid. 1885.a. sai siit lugeda Juhan Kunderi kahtlemata parimat ja enam mängitud komöödiat “Kroonu onu.”

„Meelejahutaja“ oli üsna rikkalikult illustreeritud. Seal ilmus pilte Venemaa linnadest ja elu-olust, samas ka eesti kirjanike portreid. 1886.a. avaldas Kunder oma endise õpilase Paul Raua joonistusi.
Tartus ilmuva ajakirja toimetamine oli Rakvere kooliõpetajale kindlasti vägagi koormav. Seda enam, et pea kogu toimetamise töö tegi ta ära üksinda, palgal oligi vaid toimetaja. Rakveres tuli aga samal ajal juhatada elementaarkooli, anda tunde kreiskoolis, kirjutada näidendeid ja õpikuid, tegelda linnavolikogus.

K i r j a m e e s  j a  k i r j a n d u s l o o l a n e

Oma esimesed luuletused kirjutas Kunder kooliõpilasena. Esimesed luulekogud ilmusid Tartus 1873 ja 1876. Järgmine luulekogu “Algupäralised luuletused” avaldati alles postuumselt 1890. Just see viimane kogu sisaldab Rakvere-aastate loomingut, mis moodustab kahtlemata Kunderi luule paremiku. Kogus leidub nii isamaalüürikat kui loodus- ja armastusluulet.

Mõned näited Juhan Kunderi luulest:

Luuletuses “Eesti mäel” viib isa oma poja mäetippu ja lausub:

“Poeg, vaata, see on minu
ja sinu isamaa !
See ilus maa on meie,
On meie Eestimaa!”

Kodumaa looduse ilu, ühtlasi muinasloolisust pakub luuletus “Kuningas Kalev”:

“Kui kuld olid Viru vee lained,
kui kuld olid metsad ja mäed;
ning lainete sülest end tõstsid
veeneitsite mängijad käed”

Oma luuletuses “Murelane” /Sipelgas/ astub ta laisklemise vastu ja kutsub üles virgale töötegemisele. Eeskujuks toob murelase ehk sipelga:

Murelane muudest eessa,
Teistest targem teopoissi
Murelane, meistrimeesi,
Pikka teeda tegemassa;
Seal tema veab viljavakka,
Kannab koju kottisida.”

Kunderi proosalooming on tagasihoidlik. Originaalteoseid, millel ehk jäävam väärtus meie kirjandusloos, on vähe ja needki ilmunud anonüümsetena “Eesti rahva Kasulises Kalendris” 1887 ja 1888.


Rakveres kirjutas Kunder ka mõned raamatud lastele. Eesti lastekirjanduse tuntuim uurija Reet Krusten kirjutab: “J. Kunderi lastejuttudes on rohkesti inimlikku soojust ja heatahtlikkust, ka igapäevase elu lihtsust ja kodusust, mis varasemate rangelt karistavate, hoiatavate ja hirmutavate lastejuttude kõrval mõjub kosutavalt. J. Kunder oli esimene, kes väljus loomuliku karistuse rangest skeemist.”

1885.a. andis Kunder välja rahvaeepose “Kalevipoeg” proosaümberjutustuse, millel oli eepose populariseerimisel oluline tähtsus. Tollane kriitika oli töö suhtes ülimalt kiitev. Niisama on kiitev Reet Krusteni suhtumine: “Juba “Kalevipoja” proosajutustuse idee ja selle teostamine on üksi väärt, et kõnelda J. Kunderist eesti lastekirjanduse ajaloos. Kirjanik mõistis, kui vajalik niisugune raamat oli “Kalevipoja” tutvustamiseks noorele lugejale, kellel pole veel püsivust eepose enese läbilugemiseks.”


Kõige väärtuslikuma osa Kunderi ilukirjanduslikust loomingust moodustavad näidendid. Neid kirjutas ta juba seminari õpilasena Tartus, Rakveres lisandus tema parim näidend “Kroonu onu” (1885), mida peetakse üheks õnnestunumaks teoseks eesti 19. sajandi näitekirjanduses üldse. Kroonu onu” ei mängitud üksi seltsilavadel 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses. Selle on oma repertuaari võtnud ka mitmed eesti kutselised teatrid. Rakvere Teatris tõi “Kroonu onu” 1987.a. detsembris lavale Peeter Volkonski.

Veel said tuntuks ning kanti näitetruppide poolt ette Kunderi mõnevõrra tõsisema sisuga tükid “Mõrsja ja märatsejad” ja “Kingu Laos”. Tema “Vallavanema valimist” mängis mõne aja eest suure mõnu ja hooga Rakke näiteseltskond.

Pikemat aega tegeles Juhan Kunder eesti kirjandusloo uurimisega. 1886.a. suveks oli tal esimene osa sellest uurimusest valmis. Raamatuna ilmus töö aga alles postuumselt, 1890. aastal, kandes pealkirja “Eesti kirjandus koolile ja kodule. Esimene raamat: Eesti vanemad laulikud”. Seda peetakse üheks esimeseks arvestatavaks eesti kirjandusloo ülevaateks ja oli sellisena professor Villem Alttoa sõnul “oma aja kohta silmapaistvalt heal tasemel.”

RMF 328 Juhan Kunderi mälestussammas Rakveres. Skulptor Roman Haavamägi, püstitatud 24.04.1938.

1992. aastast tegutseb Rakveres ärksamate haritlaste eestvõttel Juhan Kunderi Selts. Muuhulgas on nad välja andnud ka mitmeid trükiseid, kus Juhan Kunderi elu ja tegevust põhjalikult tutvustatakse.

Ärkamisaegse koolimehe künnivagudel. 155 aastat Juhan Kunderi sünnist ja 15 aastat Juhan Kunderi Seltsi, 2007. 

Mõeldes Juhan Kunderile. 160 aastat Juhan Kunderi sünnist ja 20 aastat Juhan Kunderi Seltsi, 2012. 

Juhan Kunder ja kunderlased. Rakvere, 2014.

SA Virumaa Muuseumid peavarahoidja Pilvi Põldma

Skip to content