Ajalooblogi: Aasta oli siis….1796. Hans von der Pahleni arveraamatutest
Autor: Susanna Murel, SA Virumaa Muuseumid teadur
Hans von der Pahleni arveraamatute abil avaneb pilk Palmse mõisahärra ja riigimehe ellu
Riia arhiivis on hoiul Hans von der Pahleni (1740-1817) Palmse mõisa arveraamatud aastatest 1792–1817, mis võimaldavad heita ainulaadse pilgu ühe 18.–19. sajandi mõisniku ja riigimehe ellu.
Arveraamatuid on kokku 16 ja need kajastavad aastaid 1792–1801, 1806 ning 1814–1817. Arveraamatud annavad ülevaate Hans von der Pahleni sissetulekutest ja väljaminekutest, sealt leiab teateid arstide ja apteekrite kohta, ning eelkõige Hansu igapäevastest tegemistest, ostudest ja liikumisest. Neis on märkmeid nii ostetud isiklike esemete, mööbli kui ka teenijatele soetatud asjade kohta. Näpuga järge ajades saab aimu, milline inimene Hans von der Pahlen oli.
Kõrvutades arveraamatuid tema päevikuga ja muude ajalooürikutega on võimalik kokku panna mikroajalooline ülevaade ühe inimese kogemustest ja sotsiaalsest võrgustikust suuremate sündmuste taustal ning sellest, kuidas Palmse mõisa majandus sulandus üleüldisesse Eestimaa Kubermangu kaubaringlusesse.
Väiksed ja esmapilgul tähtsusetuna tunduvad arveread loovad pildi päris inimesest ajaloolise mõisniku kuvandi taga. Selgub, et Hans von der Pahlen ei olnud vaid mõisahärra, kellele kuulusid Palmse, Nabala ja Vanamõisa mõisad, vaid ta tegi nende toimimise nimel igapäevaselt omajagu tööd. Juhtus ka äpardusi – ka temal kukkus uur munakividele puruks, troskajupid vajasid vahetamist ning kapsad ussitasid põllul.
1796. aastal suvel sai parukameister Strichi juures väljaõppe Hansu toapoiss Abraham, kelle ülesandeks oli paruka igapäevane korrastamine ja sättimine.
Põnev materjal jätab mulje nagu lugeja viibiks ka ise 18. sajandi Tallinnas
Sellise tiheda materjali põhjal nagu on Palmse arveraamatud, perekonnaajalugu uurides, tekib hetkeks tunne nagu kirjutaksin pereliikmetest või tuttavatest. Põnev materjal jätab mulje nagu viibiksin ise 18. sajandi Tallinnas ja oleksin teel kellasepp Schmidti juurde, et järjekordset parandatud uuri ära tuua.
Kuigi arveraamatud on peamiselt saksakeelsed, esineb neis prantsusekeelseid väljendeid, eelkõige peenemate kaupade nagu kangaste puhul. Lisaks korduvad lühendid á M:E á Palms – á mon Epouse á Palms (eesti k. minu abikaasale Palmses) ja á.m:F.a Riga – á mon Fils á Riga (eesti k. minu pojale Riias) jpt. Nende vihjete järgi on võimalus jälgida ja lokaliseerida mainitud inimeste asukohad kindlatel ajahetkedel – teada saab, kui tihti viibis Hansu abikaasa lastega Palmses või kus asusid oma väeosadega pojad Alexei ja Magnus.
Millised olid Hans von der Pahleni tegemised aastal 1796?
Aastal 1796 oli Hans von der Pahlen 56-aastane, abielus Beate Ulrika Sophia von Stenbockiga (1759–1845) ja kaheksa lapse isa. Vanemad lapsed olid abielus, noorim alles 2-aastane. Pojad Carl Magnus ja Alexis olid astunud sõjaväkke ning viibisid Peterburis.
Hans von der Pahlen elas põhilise osa ajast Tallinnas, õemees Ungern-Sternbergile kuulunud majas Toom-Rüütli 12, kus ta üüris ülemist korrust.
Hans von der Pahlen oli ametis Vene keisririigi tegeliku riiginõunikuna, kellele anti aasta esimene tertsiaalpalk (445.50 rubla) kätte 11. jaanuaril, lisaks sai ta Palmsest 125 rubla ning muud sissetulekud olid summas 1830 rubla. Kohe soetas mees endale kaupmees Estijewi käest kaks kummutit 37 rubla eest. Mõned päevad varem Jõepere (Joemper) mõisniku Reinhold von Vietinghoffi käest ostetud 2000 vihku õlgi maksid seevastu 20 rubla. Lisandusid kulutused suhkrule, poegade riietele ning kirurg Freymannile. Suurim väljaminek oli kingitus tütrele, Magdalena Mohrenschildtile, ligi 600 grammi kaalunud kullatud hõbepeeker. 2. veebruaril 1796 võttis Hans suuna Palmsesse ning paar päeva hiljem sõitis läbi Kukepalu, Lehtse ja Tohisoo Seidlasse, et kingitus üle anda.
Veebruaris õiendas Hans von der Pahlen arved oma võlgnikega. 1796. aastal tasusid talle intresse õemees Ungern-Sternberg, Sagadi Fock, krahv Stenbock, Jõepere Vietinghoff ja Purdi mõisnik Baranoff, kokku 2500 hõberubla. Lisaks laekus osa ordenipensionist ning 33 rubla 60 liitri mee müügist. Oma raha kulutas ta inglise pikeekanga, kutsar Kusto uue karusnaha ja juriidikaleksikoni uute jagude ostmisele. Poeg Carl Magnus sai taskurahaks terve rubla.
Märtsis tasus Pahlen 125 hõberubla aastaüüri Toompea korteri eest ning kahe härrasmeesteklubi – Tallinna Aktsiaklubi ja Tallinna Kodanike Klubi – aastase liikmemaksu. Samuti mõlgutas ta mõisnikule kohaseid mõtteid põllumajandusest. Kuna paaril eelneval aastal valitsenud raskete ilmastikuolude tõttu olid viljasaagid kehvad, ostis Hans kevadel suure koguse kaera-, rukki- ja odraseemet, mille külv algas mai keskpaigas. Aednik Wolfkeni käest soetas ta iga-aastase seemnevaru mõisa tarbeaia jaoks, mis koosnes erinevatest juur- ja aedviljaseemnetest, mille kuu alguses mõisa saabunud aednik Hans lavadesse maha külvas. Hans von der Pahlen veetis Palmses tervelt kümme päeva, mille jooksul jõudis valdused ja algavad tööd üle vaadata.
Kevad ja suvi möödusidki Hans von der Pahlenil oma mõisate vahel sõites, pikemalt peatus ta siiski vaid Palmses. Tihti külastas ta oma tütart Magdalenat Seidla mõisas, kellele ta kinkis uue troska, lisaks tasus ka koka ja amme kulud.
Mais uuendas mõisahärra taaskord oma viljapuuaeda neljateistkümne uue istikuga, mis ilmselt olid talvel välja läinud puude asendamiseks. Varasemate aastate päevikud ja arveraamatud kinnitavad, et olenevalt talvest, võis hukka saada isegi kogu viljapuuistandus. Siiski ei jätnud Hans jonni ning igal kevadel pandi maha uued istikud ja seemned. Nagu kellavärk toimis maikuine nuumhärgade müük Tallinna – nii ka 1796. aastal. 40 härja eest sai Hans 1248 rubla.
Eelmiste aastate kehv viljasaak mõjutas ka põletatud viina müüki. Kui eelneval aastatel müüdi viina 1771 rubla eest ja järgneval aastal 3295 rubla eest, siis 1796. aastal ainult 356 rubla eest.
17. juunil asusid pojad Carl Magnus ja Alexis Palmsest Peterburi poole teele, neile andis isa kaasa 500 banko- ja 8 hõberubla, lisaks uued saapad. Reis võis alata! Iga paari kuu tagant saatis Hans poegadele 200 bankorubla väiksemate kulutuste tarbeks.
1796. aasta 10. novembri varahommikul äratas Hansu senati käskjalg, kes tõi teate keisrinna Katariina II surmast ja keiser Pauli troonile tõusmisest. Enne sündmusele pühendatud jumalateenistust soetas Hans endale viis musta taskurätikut. Siis ta veel ei teadnud, et viie aasta pärast annab tema vend Peter Ludwig põhjust need uuesti sahtlipõhjast üles otsida.
Kuidas Pahlenite elu Palmses edasi kulges, saab peatselt lugeda Palmse mõisa ajalooraamatust, mille käsikirja autorid on Susanna Murel ja Uno Trumm. Raamatu väljaandja on Sihtasutus Virumaa Muuseumid.