Ajalooblogi: Palmse mõisa puuviljaaed
Autor: Jaak Kaasiku
Palmse mõisa kärner
Ajalooliselt on puuviljandus Eestimaal olnud piiratud. Põhjuseid on mitmeid, kuid peamiseks takistusteks oli karm kliima, kuid ka metsloomad ning sobilike viljapuude ja taksonite vähesus. Samuti puudulikud teadmised aiandusest ning pidevad sõja ja katku perioodid, mis ei võimaldanud tegeleda intensiivselt sellise pika ja aeganõudva tegevusega nagu puuviljandus. Tihti võis esineda puid, aga saaki ei saanud nii sobiliku sordi õietolmu esinematuse või õiepungade külmumise tõttu.
Esimesed teadaolevad ülestäheldused puuviljandusest pärinevad alles 13. sajandist Eestimaal (Eesti pomoloogia, 1970). Võimalik, et varasemalt juba samuti esines, aga kuna puuduvad kirjalikud andmed, siis saab vaid loota, et arheoloogilisi kaevamisi tehes on võimalik leida tõendeid neist. Kuna metsõunapuu (Malus sylvestris Mill.) looduslikult levis Lääne-Eestis, siis võib oletada, et muistsed asukad praegusel Eestimaal puutusid kokku vähemalt õunapuudegagi. Teadlik puuviljandus algas kloostriaedades, hiljem kui mõisad said jõukamaks ja tekkis asjatundijaid huvilisi mõisnike seas, hakkas levima aiandus ka laiemalt üle maa. Kuid peamiselt jäi puuviljandus kõrvaliseks tegevuseks, sest kasvatatavate taksonite valik oli piiratud. Suurt tööd populariseerimisel edendas 18. sajandil A. W. Hupel, kes kirjutas saksa keeles ja tõlkis erialast kirjandust kohalikku keelde. (Eesti Pomoloogia, 1970)
Aastasadade jooksul jõudis aiandus koos puuviljandusega ka Palmse mõisa maadele. Juba 1753. aastal koostatud mõisaplaanil on geomeetrilis-sümmeetrilise prantsuse stiilis puuviljaaed, mida algselt piiras puittara, kuid juba 18. sajandi lõpus paekivimüür, mis tagas soodsa mikrokliima ja kaitse metsloomade eest. Aias esinesid veel suur kasvuhoone, lavatid ja oranžerii, kus kasvatati eksootilisi kultuure. Oletatavasti kasvas tollal kuni 100 viljapuud aias. Vanadest ajaloolistest päevikutest on võimalik leida andmeid kasvatatavate kultuuride kohta, aga kui mõisnikud lahkusid peale maade ja mõisate riigistamist, hakkas vaikselt hääbuma ka kunagine mõisalik hiilgus aiast. 1939. aastal oli veel aias kasvamas 107 õunapuud, 5 ploomi- ja 2 kirsipuud. Sama aasta talvepakane hävitas need kõik. Algas aia võsastumine ja aja jooksul kasutati maad vaid prahi ladustamiseks. (Lahemaa kuukiri 1989. aasta).
Palmse mõisasüdame plaan aastal 1753. Gustav Friedrich von der Pahlen
Uued tuuled hakkasid puhuma 1970. ndatel kui algas Palmse mõisa ansambli renoveerimine. 1979. aastal algas arhiividest andmete otsimine puuviljaaia taastamiseks, koostati üldine plaan ja sõnastati põhimõtted. Eesmärgiks oli taastada mõisaaegse sortimendiga kollektsioon ja anda istandikule pikaealisus. Lahemaa rahvuspargile oli selleks appi palutud Elsa Kukk, kes oli puuviljandus spetsialist. Elsa Kuke eestvedamisel algas üle Eesti vanade sortide otsimine ja paljundamine. Rikkalikud leiukohad olid Maardu ümbruses, Polli küla Viljandimaal ja nii Saaremaa, kui ka Hiiumaa. Samuti Palmse lähiümbrus, kus näiteks Tõugu külast leitud ´Suislepa´ vormile pandi nimeks ´Tõugu Suislepp´ paiknemiskoha järgi. Esimesed paljundused tehti Pollis ning 1983. aastal istutati Palmse esimesed 35 nimetust õunapuid ja 12 pirnipuud. Hilisemal perioodil lisandusid veel 72 õunapuud ja 31 pirnipuud juurde. Nii õuna- kui ka pirnipuud olid poogitud tugevakasvulistele pookealustele. Õunapuule oli selleks Saarema metsõunapuu seemikud ja pirnipuudel Morna-2. Mõlemad alused annavad sordile pikaealisuse ja säilitavad sordiehtsust (Elsa Kukk). Sordiehtsus oli väga oluline säilitada, et vanu sorte saaks kasutada edaspidigi paljundusmaterjalina. Kirsi- ja ploomipuud olid peamiselt omajuursed ja kohaliku päritoluga, kas siis kultuursordi seemikutest kasvanud või vanade sortide aklimatiseerunud vormid. (E. Kukk, Ülevaade Palmse mõisa viljapuuaia taastamisest.)
Nüüdseks on aeg taas oma töö teinud ja puuviljaaed on jäänud ilma mitmetest väärikatest sortidest. Kunagisest 104-st õunapuust on järele jäänud 72 puud, pirnipuid on alles 18 isendit 24-st, kirsipuid vaid kolm ja ploomisordid on kõik läinud. Säilinud õunapuudest väärivad mõned eriti tähelepanu oma vähese leviku tõttu või vahepeal üldse unustuste hõlma vajumise eest. Kunagine taluaedades laialt levinud sort ´Vaarikõun´, kes oma väga jõudsa kasvu poolest jäeti ammu kõrvale, annab juba septembri alguses meeldivalt suuri magushapusid mahlaseid õunu, mis sobivad suurepäraselt nii lauaõunaks, kui ka ka koogi sisse. Samuti meeldivalt kaneelise maitsega ´Kaneeliõun´, mis jätab hea kõrvalmaigu suhu. Kuid nii mõnigi sort ei ole üldse omanud laiemat levikut, kui mõne küla piires vaid. Olgu selleks eelpool mainitud ´Tõugu Suislepp´ või toreda rahvapärase nimetusega karuõun. Omapärane on Hiiumaalt pärit õunavorm ´Suuremõisa Magus´, sel vormil on ilmetu rohekas põhivärvus, aga selle eest maitse on meeldivalt magus ja valmib natuke hiljem kui ´Martsipan´. Eriti huvipakkuv on Vormsi saarelt pärinev mitteametlik sort ´Bordooõun´. Sel vormil puudub pomoloogiline kirjeldus, aga kuna pookeoks on pärit Vormsilt, siis võib oletada rannarootslaste sisse toodud kultuursordi aklimatiseerunud vormi. Oma kuju ja suuruse poolest meenutab see õun mõneti ´Signe Tillisch´ sorti, aga koore nii põhi- kui ka kattevärvus on kardinaalselt erinev. Milline see sort konkreetselt on ja milliseid veel leidub, tasub huvilistel tulla septembri lõpu poole ise uudistama Palmse mõisa puuviljaaeda.
2022. aastal möödus Palmse mõisa puuviljaaia taastaja Elsa Kuke sünnist sada aastat. Oma pika elu jooksul jättis ta Palmse sügava jälje. Uue aednikuna alustasin 2022. aastal tööd Palmses. Kõrgelt hinnates Elsa Kuke panust, soovin jätkata tema alustatud tööd Palmse mõisa viljapuuaias. Selleks on plaan alustada uuesti vanade sortide otsimist üle Eesti, et täiendada kollektsiooni ja hoida seda, mida hindas nii Elsa Kukk, kui mina- vanu sorte!
