Ajalooblogi: Toolse linnus I

Kuna käesoleval aastal möödub 550 aastat Toolse linnuse rajamisest, pühendame järgnevad blogisissekanded Toolse linnusele. Esimene neist räägib Toolse piirkonnast muinasajal, järgnevad aga juba linnuse rajamisest, toimimisest ümbruskonnas olulise tõmbekeskusena ja hävingust. Juttu tuleb ka linnuse konserveerimisest kaasajal.

Toolse muinasajal

Toolse sadam oli ainuke kergesti ligipääsetav sadam Virumaa lääneosas. Siit läks tee sisemaale, Virumaa viljarikastesse piirkondadesse. Juba muinasajal oli Toolsel mõnekilomeetrise vahega kaks linnust.

Esimene neist, Toolse Ussimägi, asub Toolse jõe idakaldal umbes 3 km jõesuust ülesvoolu. Linnus paikneb kitsal (kõige laiem on idapoolne ots – 30 m), ida-lääne suunalisel 140 m pikkusel neemikul ja on kolmest küljest kaitstud järskude, 14 m kõrguste nõlvadega. Neemiku idaosas kaitseb linnust 1,2 m kõrgune vall ja selle ees paiknev lai vallikraav. Otsavalli ees põllul on avastatud asula kultuurkiht. Linnuse hoovi kultuurkihist leitud käsitsivalmistatud keraamika pärineb esimese aastatuhande teisest poolest.[1]

Teine, Toolse jõe suust ja mererannikust mõnisada meetrit jõge mööda ülespoole jääv, jõe idakaldal paiknev linnus oli ilmselt mõeldud jõesuus asuva sadama ja kaubitsemiskoha kaitseks. Ometi puudub Toolse linnusel märkimisväärne kultuurkiht, mis näitab, et seal pole olnud alalist elanikkonda, küll aga võis sadamakoha, so jõesuu naabruses või linnuses olla ajutine kergetest ehitistest koosnev asula. 1955. aastal toimunud arheoloogilistel kaevamistel leitigi linnuseõue katvast leiuvaesest kultuurkihist põlenud savitihendite katkeid, millest osal oli säilinud punutise jälgi. Arvatavasti pärinevad need vitstest punutud ja saviga määritud seintega, postidele toetuvatest varjualustest. Kuigi dateerimist võimaldavaid leiud puuduvad, arvatakse linnus pärinevat muinasaja lõpust.[2] Ilmselt on just seda linnust silmas peetud 1359. aastast pärinevas Ojaküla ja Kaliküla vahelist piiri käsitlevas dokumendis, kus mainitakse ühe piirimärgina kõrget linnamüüri (Ouersten Borchwall).[3] Kas linnus oli sel ajal veel kasutuses või mitte, pole teada.

Põhja-Eesti ranniku kaubitsemiskohtade, sealhulgas Toolse sadama tähtsus, tõusiski eriti 12. sajandi lõpus. Seda tunnistab noorema rauaaja lõppu kuuluvate aardeleidude rohkus sellest piirkonnast.[4]

Aarne Michaël Tallgren nimetas Kundast leitud noorema rauaaja aaret, mis sisaldas 13 saksa, 87 anglosaksi, 20 araabia münti.[5] Tõenäoliselt on tegemist 1894. aastal Toolse jõe äärest leitud aardega, kus rahasid olnud „pääle saja; nad on 11 aastasajast ja nende seas on Arabia, Angelsaksi, Saksa ja Baieri rahasid”. Aarde omandasid tolleaegsed Kunda tsemendivabriku direktorid Oscar Lieven ja Heinrich Bühring, kes selle Õpetatud Eesti Seltsile annetasid.[6] Aare olevat leitud kündmisel Kalikülast Johannes Teetlovi maalt ning toodud tsemendivabriku kontorisse. Leiukoht olnud „150 mtr. teest põhja pool, toa lähedal […] Kali küla selles osast, kust läheb Kunda as. Selja tee läbi”.[7] Evald Tõnissoni andmeil kuulus aardesse, 13 saksa, 88 anglosaksi ja 23 araabia münti.[8] Aarde kõige hilisem münt on dateeritud 1018. aastaga.[9] Hermann Dannenbergi määrangul oli aardes 13 saksa münti, mille hulgas kaks Kölnis vermitud keiser Otto III (983–1002) münti, üks Tielis vermitud Heinrich II (kuningas 1002–1024, keiser alates 2014) münt, üks Mainzis vermitud keiser Otto (kuningas 936–973, keiser alates 962) münt, üks Augsburgis vermitud Heinrich II münt, kolm Liudolfi (suri 864/866) münti, viis Regensburgis vermitud keiser Heinrich II ja hertsog Heinrich V münti, üks Šveitsi ja üks tundmatu münt, 87 anglosaksi münti, mille hulgas 50 Æthelred II (978–1016), 9 Knut Suure (1016–1035) ja 28 järelmünti ning 20 araabia münti, mis on tal lähemalt määramata, kuid hiliseim neist pärines aastast 997.[10]

Toolse – Virumaa merevärav

Toolse linnuse tagamaaks on olnud Virumaa viljarikkad piirkonnad ja suured ning jõukad külad, mida kirjeldab juba Läti Hendrik öeldes, et Virumaa „on viljakas ja väga kaunis ning oma väljade tasasuse poolest avar maa”. Rüüsteretkel, millega seoses Henrik Virumaad nõnda iseloomustab, oli sakslaste peakorter hilisema Rakvere lähistel Tõrma külas, mis oli Taani hindamise raamatu (1241) andmeil oma 70 adramaaga üks suurimaid külasid Eestis.[11]

Paul Johanseni arvates kasutasid Toolse sadamat maaletulekuks ka Taani preestrid, kes 1220. aastal Virumaa rahvast ristima asusid. Taani hindamise raamatu järgi olid Toolse sadama alad läänistatud suurvasall Dietrich von Kyvelile, kellele kuulus 45 adramaa suurune Selja küla. Samale vasallile kuulus ka Rakvere linnuse ümbruses 239 adramaad. See näib viitavat Rakvere linnuse ja Toolse seotusele. Kellele kuulus Rakvere linnus ja seda ümbritsev ala, sellele kuulus ka Toolse – piirkonnale oluline sadamakoht.[12] 1249. aastal läänistas kuningas Erik Adraraha seni D. von Kyvelile kuulunud Seljast 40 adramaad Tallinna piiskopile. Viis adramaad Seljast – usutavasti Toolse sadama piirkond – jäi endiselt D. von Kyvelile.[13]

Kuna Toolse oli juba muinasaja lõpul oluline sõbrakaubanduse keskus, kus Soome ranniku ja saarestiku kalurid käisid oma soolasilku Eesti maameestega teravilja ja muude toiduainete vastu vahetamas, arvas P. Johansen, et Toolse võis sarnaselt teiste samalaadsete Virumaa rannikul paiknevate sadamakohtadega olla kuulunud teatud piirkonna külakogukondadele ning olnud nende ühishalduses nagu ka kogukonnale kuuluv ühismaa. [14]

Soome etnoloogi, keeleteadlase ja ajaloolase Kustaa Vilkuna arvates võis Toolse juba enne eestlaste muistset vabadusvõitlust olla põhjaranniku oluline halduskeskus. Tema arvates viitab sellele kohanimi – Toolse, soome Tuolinen (<*tōlisen, nom tōlinen) ning Toolse nimi kujunes vanast valitsejaid tähendavast sõnast, vanavene k stol „laud, troon”, gooti k stols „troon”, muinasrootsi stol „tool, troon”. Kohanimes pidavat see väljend olema mõistetav nagu näiteks venekeelne stolitsa „pealinn”. Saksa keeles olevat Toolse esialgne nimi võinud olla Stuhlburg, mis hiljem muutunud Tolsburgiks.[15]

Järgmises blogipostituses tuleb lähemalt juttu Toolse linnuse rajamisest

SA Virumaa Muuseumid vanemteadur Uno Trumm

[1] Tõnisson E. Eesti muinaslinnad… lk 223.
[2] Jaanits L., Laul S., Lõugas V., Tõnisson E. Eesti esiajalugu. Tallinn, 1982, lk 328, 338; Tõnisson E. Eesti muinaslinnad. Tartu – Tallinn, 2009, lk 222.
[3] Johansen P. 35 Regesten und Urkunden zur Gütergeschichte Harrien-Wierlands (Harju-Virumaa) im 13. Und 14. Jahrhundert. – Sitzungsberichte der Gelehrten Estnischen Gesellschaft. Tartu, 1932, S 18.
[4] Jaanits L., Laul S., Lõugas V., Tõnisson E. Eesti esiajalugu… lk 399.
[5] Tallgren, A. M. Zur Arhäologie Eestis. II. Dorpat 1925, S. 148
[6] Kohalikud sõnumid. – Postimees, 1894, nr 198.
[7] AI 1, 103, 1. Püss V. 1932. Aruanne muinasleidude registreerimisest V-Nigula khk. 1932. a. suvel, 39.
[8] Tõnisson E. Eesti aardeleiud 9.–13. sajandil. – Muistsed kalmed ja aarded. Tallinn 1962, lk 195.
[9] Leimus I., Molvõgin A. Edise mündiaare 11. sajandist. – Eesti arheoloogia ajakiri, 1998, nr 2
[10] H. Dannenbergi järgi oli aardes Æthelred II münte 56, kuid siin tuleb eeldada trükiviga, segadus on ka teiste müntide arvuga. Dannenberg, H. Die deutschen Münzen der sächsischen und fränkischen Kaiserzeit. Bd. IV. Berlin, 1905, S. 882.
[11] Henriku Liivimaa kroonika. Tallinn, 1982, lk 199.
[12] Johansen P. Die Estlandliste des Liber Census Daniae. Kopenhagen-Reval, 1933, S 139, 262.
[13] Trumm, U. Dietrich von Kyvel – Rakvere piirkonna suurvasall. – SA Virumaa Muuseumid Toimetised 2017. Rakvere 2017, lk 28, 37. https://www.svm.ee/sites/default/files/inline-files/SA_Virumaa_Muuseumid_ Toimetised_2017-_0.pdf (23.05.2021)
[14] Samas, S 265.
[15] Vilkuna K. Suomalais-virolainen sepralaidos. – Kotiseutu, n:o 1, 1964, lk 16.