Ajalooblogi: Muistne Eesti rammumees II. Gustav Bösberg

Bösbergide (Peesberg, Beesberg, Boesberg) perekond pärines Palmse mõisast Võsupere külast. Perekonnast võrsus tuntud sportlane ja seltsielu tegelane Gustav Bösberg, keda tema surma puhul 1922. aastal avaldatud nekroloogides kutsuti „Eesti spordi isaks“.

Tema isa Gustav Bösberg (Boesberg) sündis 9. oktoobril 1841, käis 1859. aastal Kadrina kirikus leeris ning abiellus 1866. aastal oma toonase leeriõe, temast kaks aastat vanema Mai Piskestiga. Pere kolis 1874. aastal Rakverre, kaasas Gustavi kolm väikest poega. Neist vanim oli 7. juunil 1867 sündinud Kustas (Gustav), kellest hiljem sai tuntud raskejõustiklane.

Parkal G. Bösberg oli 1876. aastal üks Viru Eesti Seltsi „Kalevipoeg“ asutajaid ja selle tegevuse kahel esimesel aastal ka seltsi president. 1880. aastal kolis Bösbergide pere Rakverest ära Tallinnasse, kus algas perepoeg Gustavi sportlase- ja seltsielu tegelase tee.

G. Bösbergi tegevusest kirjutas 1929. aastal lähemalt T. Viedemann.

Gustav Bösberg sündis Virumaal Palmse vallas, Võsupära külas, Päisma peres 1867 a. 7. jaanuarikuu päeval. Tema isa oli talukoha rentnik, ameti poolest nahaparkal. Kui esimene poeg Gustav oli kolme-aastane, asusid vanemad Karula valda vesiveski rentnikkudeks. Seal olid nad kolm aastat, mille järele kolisid Rakvere linna. Seal avas isa nahaparkimise töökoja ja hiljem ka lihakaupluse. Viimaks koliti Tallinna, kus Gustav pandi linnakooli. Kooli lõpetades hakkas ta Õppima maaldriametit meister Johansoni juures, kellega koos sõitis Tauria kubermangu. 1888. a. tuli Bösberg sealt Tallinna liisku võtma. Väeteenistusse ei võetud teda aga kui esimest poega. Bösberg ei pöördunud enam Venemaale tagasi, vaid hakkas Tallinnas rahukohtuniku juures kirjutajaks. Siin algasidki ta raskustõstete harjutused, alguses üksinda, pärast mitmekesi. 1895. a. jättis Bösberg siiski Tallinna jumalaga ja sõitis Peterburi, andes oma raskejõustiklaste koonduse, mis nüüd töötas Tallinna jõustiku klubi nime all, Andruschkievitschi hooleks. Peterburis hakkas Bösberg ühes Lurichiga esinema elukutselise jõumehena. Bösbergi varjunimi oli Kägardi (kägard), Lurichi varjunimi — Logardi (logard). Hiljem hakkas Bösberg ühes Kallaga sõitma mööda Venemaa tsirkusi vennaste Slobinite nime all. Oma tõstenumbritega teenisid nad suurt kiitust, kuni Bösberg oli sunnitud haiguse tõttu loobuma jõumehekutsest.

Ta astus Singer ja Ko ärisse usaldusmehena ametisse, teenides seal kümmekond aastat. 1899. a., kui Peterburis tärkas ellu esimene Eesti jõustikuühing, millele 1900. a. pandi nimeks Kalev, asus ka Bösberg seal tegevusse noorte juhatajana. Ta oli nii seltsi juhatuse kui harjutustoimkonna liige, samuti oli ta ka Peterburii Eesti noorsoo-ühingu spordiosakonna liige, tõste- ja maadlusõpetaja. Peterburist lahkus ta 1919. a. 1. mail ühes mitme teise Eesti tegelasega ja oma abikaasaga. Ta põgenes üle soode ja rabade Soome. Teel külmetas ta ja jäi põdema. Jõudes Eestisse, asus ta alul raudteele raamatupidaja abilisena ametisse, hiljem oli ta riigikassa kontrolöriks, mis kohale jäi kuni surmani.

G. Bösberg võttis ka Tallinnas veel spordiliikumisest osa ja avaldas E. Spordilehes artikleid „Vana“ varjunime all, mis olid eriti tuumakad filosoofilise värvinguga.

G. Bösberg suri Tallinnas 5. juunil 1922. a. Ta leinarong oli pikk ja haual räägiti südamlikke sõnu. Pealuu tugevust, paksust, ei peeta harilikult intelligentsi tunnuseks, kuid Bösberg, kes oli võrdlemisi haruldaste vaimuannetega inimene, omas pealuu, millele tugevuse poolest ei saa ükski neeger vastu. Ka arstiilmas oli ta selle omadusega äratanud tähelepanu. Noormehena laeval töötades Mustal merel kukkunud talle laevaruumis õnnetul kombel tõstevinna mõne puuda raskune hakk pähe. Iga teise pea oleks olnud silmapilkselt löma, kuid Bösberg oli ainult vähe aega uimane ja jätkas siis jälle tööd. Tallinnas olevat ta kihlveol joosnud mõnedeki toauksed peaga puruks. Kord sattunud ta Kaukasuses röövlite küüsi. Need kukkunud Bösbergi peksma kaigastega pähe, kuid nähes, et see ei tee selle peale tigedat nägu – malgad aina murdunud nagu pilpad – sülitanud mehed ja jooksnud risti ette lüües minema.

Viedemann T. Eesti raskejõustiku algaegadelt. – Eesti Spordileht, 1929, nr 4.

Uno Trumm SA Virumaa Muuseumid vanemteadur