Ajalooblogi: Muistne Eesti rammumees

1939. aastal aastal avaldas Mihkel Aitsam ajalehes Päewaleht järjeloo Eesti muistsetest rammumeestest.

Üheks neist oli ka Palmse mõisa sepa Poisma Gusto ja tema abikaasa Liso 1789. aastal sündinud viies poeg Joosep (Josep). Tema kõige vanem vend Dietrich suri juba 39-aastaselt ning isa tööd jätkas vanuselt teine vend Jürri. Pere neljas poeg Jacob tegi karjääri ning temast sai mõisa kokk, kuid teised vennad leppisid sulaseametiga.

1834. aasta hingeloendi koostamise ajal töötas Josep Oruveski veskitalus mölder Jakobi juures sulasena. Seal teenides sai ta 1835. aastal endale ka perekonnanime Pesberg, mis 1850. aastaks oli teisenenud Beesbergiks.

Poiss oli suure kasvuga. Kasvas ja arenes pikkamisi, selle eest aga ligi süllapikkuseks; praegusaja mõõduga üle 200 sm pikk. Joosepil oli alati hea isu ja ta võis süüa mitme mehe eest. Kui Joosep oli Oru veskis möldri poisiks, tähendanud mölder kord: „Üteldakse ikka, et Joosep söövat palju! Mina võin niipalju ütelda: anna Joosepile terve leib ja vaagnatäis silku ette, natuke jääb järelegi.“ Joosep oli tugev kui karu. Oli õnn, et ta oli pikaldase iseloomuga ja hea südamega: reageeris teiste õrritamistele alles pikapeale ega teinud kurja kellelegi. Ei murdnud ka tööd teha, tegi seda vaid paraja mehe eest; aga raskuste tõstmistel oli väljas mitme mehe eest.

Oma noorpõlves käis ta Palmsi mõisas, teol. Päev päeva kõrval. Igal pühapäeval käis ta Ilumäe kabelis jumalateenistusel. Kõrtsis käimisest Joosep ei hoolinud. Tema rammust on säilinud Viru rannarahva keskel mõningaid mälestusi, mis pole aga seni pääsnud ajaleheveergudele. Esitan siinkohal lugusid Joosepi vägitegudest.

Teol olles vedanud teomehed rehepeksu ajal vilja mõisaaita. Rehepapp upitanud vankrilt suured viljakotid Joosepile selga. Viljasalved olid kõrged ja vilja juba täis. Vili viidi üles salve mööda treppi. Rehepapp lasknud Joosepil kotte vedada ja imestanud, müks ta ometi ära ei väsi. Teinud temaga nalja: kotti selga upitades roninud rehepapp koti otsa. Joosep kehitanud ja läinud kotiga üles aida lae alla, nagu polekski rehepappi seljas. Joosep rääkinud pärast teistele, kuidas ta imestanud, et üks kott olnud teistest palju raskem; ometi mõõdetud vilja ühtviisi kottidesse. Vägikaika- ja sõrmkooguvedamisega pole Joosep enesele vastaseid leidnud. Joosep vedas alati väikese sõrmega. Keskmise sõrmeni pole kunagi jõudnud.

Narvas killavooris käies tulnud tihti ööbida teeäärsetes kõrtsides ja siis juhtunud mõndagi lugu, kus võõrad mehed hooplemistega sisse kukkunud.

Kord Narva lähedal hakanud keegi võõras mees oma jõuga hooplema. Kutsunud Palmsi mehi enese vastu välja. Joosep söönud kõrtsilaua peal ja kuulanud võõra hooplemist, et tema vastast pole maailma veel loodud. Palmsi mehed pole välja astunud, oodanud Joosepit. Joosepil aga hea isu ega saa kõhtu täis. Võõras mees hakanud Palmsi mehi viletsateks ja argpüksideks sõimama. Nüüd saanud Joosepil hing täis: tõusnud laua tagant üles, sasinud ühe käega võõral kraest kinni, keerutanud mõne korra enese ümber ja visanud siis toanurka. Siis asunud uuesti lauda ja jätkanud söömist. Võõras ajanud end jalule ja kutsunud Joosepi uuesti välja. „Kui sa oma suud ei pea, siis võtan alles kahe käega kinni.“ Nüüd põgenenud võõras kõrtsitoast. Teinekord olnud Joosep jälle killavooris ja peatunud kuskil kõrtsis. Teekäimisest roidunud Palmsi mehed tahavad magada, aga ei saa rahu: kaks purjus meest kaaberdavad suures kõrtsitoas ja lärmitsevad poole ööni. Kubjas keelab, aga mehed ei pane tähele. „Joosep, tee tuba tühjaks!“ käskinud kubjas. Joosep läinud meeste juure, võtnud neil kuuekraest kinni, löönud mehed korraks ninapidi kokku ja visanud siis üle ukseläve hoovi kõrtsimehe sigadesulgu.

Vanas eas teenis Joosep Oru veskis möldrisulasena. Ta oli siis juba üle 60 aasta vana.

Kord olnud veskis mõisa rukkijahu kotid. Igas kotis tünder jahu. Möldripoiss vaadanud kottidele ja ütelnud Joosepi vastu: „Sul olevat noorespõlves palju rammu olnud, mis sa arvad, kas sa jõuaksid veel üksi need suured kotid vankrile tõsta. Joosep oma pikaldase iseloomuga vaadanud kottidele ja venitanud vastu: „Enne ei olnud need mu käes midagi, aga nüüd ei tea, kuidas lugu läheb.“ Poiss käinud Joosepile peale: „Eks sa katsu ikka, ega see midagi tee, kui enam ei jõua. Sa olevat kord mõisas tündri vilja ühes rehepapiga aita viinud.“ „Võiks ju kord katsuda,“ nõustunud lõppeks Joosep. Kehitanudki kotid ükshaaval sülle, viinud õue ja ladunud mõisa vankrile. Mitu kotti ülestikku. Poiss aga vaadanud ammuli suuga pealt.

Joosep elanud vanapoisina. Kui temalt küsitud, miks ta naist ei võtvat, vastanud Joosep: „Mis ma sellest ikka saan! Naisemehed surevad samuti ära, nagu poismehedki.“

Joosep armastanud piiblilugusid jutustada ja kui leidunud kuulajaid, siis rääkinud ta õhtu läbi piiblist. Meelsasti rääkinud ta Simsonist ja kiitnud: „See oli vast jõumees! Mis on meieaja mehed tema kõrvad.“

Perekonnanimede panemisel sai ta nimeks Pöösberg. Läinud sajandi lõpul oli Peterburis tugev eestlane, kes käis tsirkustes maadlemas ja pomme tõstmas. Tema erinumber oli laudade ja telliskivide katkilöömine vastu pealage. Mõnikord kihlvedude peale joosnud ta peaga ustest läbi. See rammumees kirjutas oma perekonnanimeks – Bösberg.

Oma vanul päevil, kui 70 aastat turjal juba, ei suutnud Põismaa Joosep enam sulasena teenida. Ta pööras valla poole ja sai armuleiba. Joosep suri 6. detsembril 1865. a. ja sai vanaks 76½ aastat. Ta põrm maeti Ilumäe kabeli kalmistule.

Aitsam, M. Eesti muistseid rammumehi. – Päewaleht, 1939, nr 245.

Uno Trumm SA Virumaa Muuseumid vanemteadur