Ajalooblogi: Mälestusi Palmse mõisast
1976. aastal juulis käisid Tartu Riikliku ülikooli I.kursuse üliõpilaspraktikandid Elle Allkivi, Sirje Kõrgnurm ja Sirje Promet Palmse mõisas välitöödel.
Muuhulgas kogusid nad rohkesti mälestusi mõisaelust, mõisnikest ja kombestikust. Alljärgnevalt leiate mõned lood ja juhtumised nagu need 1976. aastal kirja pandi.
Paruni kohitsemise lugu
Proua toatüdruku Juuli jutustus Emilie Kuusklale:
“Parun olnud elumehelike kalduvustega mees. Eriti meeldinud vallatleda noorte neidudega. Tihti läinud see vallatlemine üle igasuguse piiri. Parun arvas, et talle kui parunile on kõik lubatud, et tema võib käituda nagu heaks arvab. Paruni selline käitumine aga vihastas küla noormehi. Tüdrukute kaebused parunihärra kohta aina tihenesid. Lõpuks sai poistel mõõt täis ja nad mõtlesid välja toreda plaani.
Kord jalutas parun järjekordset õhtust jalutuskäiku Aleksandri pargis. Noormehed varitsesid teda põõsastes, suur kartulikott kaasas. Kui parun ühe teekäänaku peal keerama hakkas, hüppasid poisid puu tagant välja ja ropsti! Parunile kott pähe. Ja siis püksid maha ning parunit kohitsema. Parun karjunud nagu ratta peal. „Kas jätad külatüdrukud rahule?“ küsisid poisid. „Minu ausõna, laske mind lahti! Võtke see kott peast ära, luban teile, mida ainult tahate!“ vastanud parun. Pika jutu ja manitsuste peale võeti parunil kott peast ära ja jäeti ta rahule. Härral olnud üpris piinlik, tükk aega ei käinud ta majast väljas. Tüdrukud aga jättis ta rahule. Kui ta silm mõnele kenale noorele tüdrukule peatuma jäigi, keeras ta pea ruttu kõrvale ja eemaldus kiirel sammul.”
Emilie Kuuskla 1976. ERM EAp 560 EA 145:1/4-112
Partide karjatamise lugu
10-aastaselt läks Marie mõisas pardikarja. Partide jaoks oli ehitatud tiigi kaldale suur pardimaja. Mudatiik asus viinavabriku taga. Suvel oli parte palju, umbes 100 ringis. Nende arv vähenes tunduvalt peale hilissuvist ja sügisest külaskäikude aega. Talvel oli parte majas vaevalt 50 ringis. Marie söötis hommikuti parte ja ajas siis nad mudatiiki. Ise istus ta tiigi kaldal, vits pihus ja ajas neid parte, kes kaldale tulid, vette tagasi. Parte oli palju ja nad olid päris sõnakuulmatud. Järgmine söögiaeg oli lõuna paiku ja õhtul kella 6-7 paiku aeti nad majja tagasi. Õhtul tegeles nendega pardimaja valvur.
Kord lõuna ajal tuli üks mõisapreilidest, pikk valge kleit seljas tiigi äärde kõndima. Tal oli kaasas partide söötmiseks veidi leiba. Ta seisis kaldal ja viskas leivatükikesi vette. Pärast ta tuli, seisatas Marie juures ja ütles „See on üks tore töö, valvata parte. Nad on nii armsakesed ja ujuvad nii vahvasti.
Marie Veeväli 1976. ERM EAp 560 EA 145:1/4-112
Rohkem Palmse mõisaga seotud mälestusi ja rahvapärimust on võimalik lugeda SA Virumaa Muuseumid Toimetistest 2015, mis on digitaalselt kättesaadav SIIT .
