Ajalooblogi: Hõbeesemete puhastamine koduste vahenditega

Egle Mikko SA Virumaa Muuseumid

Peale pikka talve on aeg ette võtta suur kevadpuhastus. Sellest iga kevadisest traditsioonist ei jää puutumata ka sahtlipõhjast leitav perekonna hõbe, mis on aastate jooksul tumenenud ja tuhmunud. See toob päevakorda ka igivana küsimuse, millega hõbedat puhastada ning kas selleks saab kasutada ka kodus leiduvaid vahendeid? Kiire interneti otsing annab palju ebatavalisi nippe hõbeda puhastamiseks näiteks kokakoola, ketšupi, hambapasta, äädika või söögisooda ja fooliumiga. Kuid kas need kiire Google otsinguga leitud „puhastusvahendid“ on tuhmunud hõbeda värskendamiseks sobivad? Nendele küsimustele vastamiseks tuleb esmalt mõista, kuidas hõbe tuhmub ja millega ning kui tihti tasub hõbedat üldse puhastada.

Kuidas hõbe tuhmub?

Hõbe on puhtas õhus ja vees stabiilne, kuid tuhmub kiiresti kokkupuutel vesiniksulfiidi (H₂S) gaase eritavate toiduainete (nt kanamuna, sibul, tomat) ja kangastega (vill, siid). Hõbeda tuhmumist toovad esile ka kätel olevad soolad, õlid ja higi. Reaktsiooni tulemusena moodustub hõbeda pinnale tume hõbesulfiidi (Ag₂S) kiht. Tuhmunud hõbeda värvus sõltub eseme hõbeda sisaldusest, hõbesulfiidi kihi paksusest ja valguse peegeldusest. Hõbeeseme reaktsiooni kiirust vesiniksulfiidi gaasile ja hõbesulfiidi tekke protsessi saab jälgida väikese katsega.

Katse – Hõbelusikas ja kanamuna

Katse sooritamiseks on tarvis ühte puhast hõbeeset ja värskelt keedetud kanamuna. Hõbedaga reageerimiseks tuleb asetada kooritud ja neljaks lõigatud (munakollaseta) muna koos hõbedaga kinnisesse anumasse, et kontsentreerida munast erituva vesiniksulfiid gaasi hulka. Katse sooritamiseks kasutasin isiklikku hõbelusikat prooviga 875 ehk hõbedasulamit, kus on 87,5% hõbedat ja 12,5% vaske. Katse periood kestis 1 h 30 min.

Muna keetmisel moodustavad munavalge proteiinid vesiniksulfiid gaasi. Viimane reageerib kuumutamisel omakorda muna kollases oleva rauaga, moodustades munakollase välisele kihile hallikas-rohelise raud(II)sulfiid (FeS) ühendi. Munavalgest erituva vesiniksulfiid gaasi hulk on piisav, et tekitada hõbedale lühikese ajajooksul hõbesulfiidi kiht.

Katse tulemusena on näha, et hõbelusika pinnale tekkis vasekarva kiht juba 15 minutiga. Selline värvus tuleneb hõbedasulami vase sisaldusest, kuna vask reageerib väävli gaasile hõbedast kiiremini.

30 minuti möödudes moodustub lusikale õhuke hõbesulfiidi kiht. Poleeritud hõbe peegeldab peagu kõiki nähtava valguse lainepikkusi, seega tekitab õhukese hõbesulfiidi kihi alt valgust peegeldav hõbe lusika pinnale sinakasmusta värvuse.

45-60 minuti möödudes on hõbesulfiidi sinakasmust toon katnud suurema osa hõbelusika pinnast.

75-90 minuti möödudes on hõbesulfiidi kiht piisavalt paks, et valgus ei peegelda täielikult hõbesulfiidi all olevat hõbedat. Lusika pind on suures osas tumenenud mustaks, mis on ka hõbesulfiidi lõplik värvus.

Katse põhjal võib järeldada, et hõbeesemed reageerivad väga kiirelt õhus oleva vesiniksulfiidiga. Kui sama katset viia läbi hõbetatud esemega võib reaktsiooni kiirus olla aeglasem, kuna hõbedakihi all olevad metallisulamid (nt melhior või alpaka ehk uushõbe) ei puutu vesiniksulfiidi gaasiga kokku.

Hõbeesemete hoiustamine

Hõbesulfiidi teke on paratamatu, kuna väävlit sisaldavate gaaside hulka õhus on keeruline kontrollida. Samas on võimalik hõbeda tuhmumis protsessi aeglustada paremate hoiustamistingimuste abil. Selleks olen toonud alljärgnevalt soovitused, mida on võimalik rakendada hõbeda tuhmumise aeglustamiseks kodustes tingimustes.

• Peale lauahõbeda kasutamist tuleb need pesta lahjendatud seebiveega ning kuivata täielikult puuvillase kangaga tupsutades. Aseta lauahõbe tagasi karpi või sahtlisse hoides seda puuvillase kangaga. Väldi paljaste kätega katsumist peale kuivatamist.
• Hoiusta hõbeesemeid teineteisest eraldi (kriimude vältimiseks), soovitatavalt happevabas pappkarbis. Esemete eraldamiseks on soovitatav kasutada linast või puuvillast volditud kangast, asetades esemed voltide vahele.
• Hoiustamisel väldi kokkupuutumist puidust, siidist ja naturaalvillast esemetega, mis eritavad väävlit sisaldavaid gaase.
• Hõbedat tuleks säilitada pimedas ja kuivas keskkonnas. Õhuniiskuse vähendamiseks tuleks asetada hõbeesemetega sahtlisse või riiulile silikageeli pakk või kriidi tükk, mis imab liigse niiskuse endasse.

Hõbeda puhastamine koduste vahenditega

Tuhmunud hõbeda puhastamiseks koduste vahenditega on kaks eri meetodit: poleerimine ja keemiline redutseerimine.[1] Alljärgnevalt olen väljatoodud mõlema meetodi eripärad ning soovitused, millised vahendid sobivad erinevate hõbeesemete puhastamisel kasutada.

Keemiline reduktsioon

Keemiline reduktsioon kuuma sooda (Na₂CO₃) vesilahuse ja alumiinium (Au) fooliumiga on üks enamlevinumaid tuhmunud hõbeda puhastamismeetodeid. Alumiiniumi ja sooda  reaktsioonil eraldub monovesinik, mis redutseerib hõbesulfiidi kihti ning tulemuseks on puhas hõbe.

Selle meetodi puhul on oluline kasutada vesilahuses ainult pesusoodat mitte söögisoodat (NaHCO₃) ja kindlasti ei tohi lahusesse lisada söögisoola (NaCl), kuna viimane kiirendab hõbesulfiidi teket. Meetodi teeb keeruliseks täpse sooda vesilahuse ja fooliumi vahekorra väljaselgitamine, sest on suur risk koos hõbedasulfiidiga eemaldada liigselt puhast hõbedat ning graveeritud süvendites olevat hõbesulfiidi või niellot.[2] Samuti võib lahus jääda liiga nõrgaks ning hõbedasulfiid eemaldub ebaühtlaselt või ainult vähesel määral.

See meetod ei ole soovitatav graveeritud hõbeesemete, kullatud hõbeda ja uushõbeda ehk alpaka puhastamiseks. Selle meetodiga on riskantne puhastada ka merevaigust ja vääris- või poolvääriskividega ehteid, mis võivad tuhmuda ning halvimal juhul mõraneda. Keemiline reduktsioon on sobilik meetod näiteks filigraantehnikas hõbeehete ja kaelakettide puhastamiseks.

Poleerimine

Tuhmunud hõbeda poleerimisel kasutatakse abrasiivseid pastasid, millega eemaldatakse hõbesulfiidi kiht mehaaniliselt. Poleerimispasta kantakse eseme pinnale puuvillase kanga või puuvillavatiga. Hambaharja või pintsliga hõõrumine ei ole soovitatav, kuna see kriimustab ja kahjustab hõbedat. Poleerimine ei ole sobilik kullatud hõbeesemete puhastamiseks.

Poleerimine on sobilik meetod graveeritud hõbetatud ja hõbesulamist esemete puhastamiseks, kuna hõbesulfiidi kihi eemaldamist on võimalik kontrollida ja seda saab teha väikeste alade kaupa. Poleerimiseks ei sobi aga algselt mainitud „puhastusvahendid“ nagu hambapasta ja ketšup. Need kriimustavad hõbedat rikuvad ära selle poleeritud pinna ning eemaldavad uushõbeesemetelt galvaaniliselt peale sadestatud hõbedakihi. Samuti ei ole sobilikud kõik tööstuslikud poleerimispastad, mis võivad sisaldada liialt abrasiivseid osakesi ja ohtliku keemiat. Parimaks poleerimispastaks on sadestunud kaltsiumkarbonaat (CaCO₃) ja puhas  destilleeritud vesi või alkohol (denatureeritud piiritus). Viimane on sobilik tugevalt tuhmunud hõbesulamite puhastamisel. Sadestunud kaltsiumkarbonaat ei kriimusta poleerimisel hõbeda pinda ning eemaldab vaid vähesel määral hõbesulfiidi all olevat hõbedat, kuna see koosneb mikro (µ) osakestest suurusega 0.5-0.9 µm. Sadestunud kaltsiumkarbonaadi võib koduseks puhastamiseks asendada ka väga peene kriidi (CaCO₃) pulbriga. Kriidi osakesed on aga erineva suurusega (50- 0.9 µm) ja võivad olla liiga abrasiivsed, selleks tuleb eelnevalt kriidi puru segada keeva veega ning filtreerida vähemalt kaks korda läbi puuvillase kanga, et eemaldada suuremad osakesed ja ebapuhtus. Saadud poleerimispasta konsistents peaks olema piimjas, poleerimisvahendi kasutamisel on soovitatav kanda nitritil kindaid.

Lõpetuseks tasub meeles pidada, et hõbesulfiid tekib hõbeeseme pinnale kaitseks väliskeskkonna tegurite eest ning ei ohusta eseme säilimist nagu raua või vase korrosioon. Hõbesulfiidi kiht koosneb väikestest hõbeda osakestest, seega eemaldub hõbeda puhastamisel (ükskõik millise meetodiga) paratamatult ka õhuke kiht hõbedat. Võimalusel tasub vältida tuhmunud hõbeda liigset puhastamist. Puhta hõbeda hooldamiseks ja tuhmumise ennetamiseks piisab kui esemeid aegajalt loputada puhta seebiveega ja poleerida puuvillase kangaga.

Kasutatud kirjandus

Vikipeedia artikkel, Hõbe. [WWW] https://et.wikipedia.org/wiki/H%C3%B5be (kasutatud 05.04.2021)

Wharton, G., S.L. Maish, W.S. Ginell, 1990. A Comparative Study of Silver Cleaning Abrasives. Jornal of the American Institute for Conservation, pp. 13-31.

Long, D., 1999. Caring for Silver and Copper Alloy Objects. Conserve O Gram 10/2, 5.

Selwyn, L., 1990. Historical Silver: Storage, Display, and Tarnish Removal. Jornal of the International Institute for Conservation- Canadian Group 15.

Selwyn, L., 2007. Silver- Care and Tarnish Removal. CCI Notes 9/7.

Selwyn, L., 2016. How to Make and Use a Percipitate Calcium Carbonate Silver Polish. Canadian Conservation Institute Notes 9/11.

Selwyn, L, 2021. Understanding How Silver Objects Tarnish. CCI Notes. [WWW] https://www.canada.ca/en/conservation-institute/services/training-learning/in-person-workshops/understanding-silver-tarnish.html#shr-pg0 (kasutatud 06.04.2021)

[1] Hõbeda puhastamiseks kasutatakse ka keemilisse lahusesse kastmismeetodit, kuid selleks kasutatakse tervist ohustavaid ja ohtlike kemikaale, mis ei sobi kodus kasutamiseks.
[2] Niello- tehnika metallesemete kaunistamiseks, mis meenutab emailimist. Niello meetodil täidetakse metalli pinnale graveeritud muster musta metallisulamiga. Niello koosneb hõbedast, pliist, vasest, väävlist ja booraksist.

Egle Mikko SA Virumaa Muuseumid teadur, koguhoidja-säilitaja