Ajalooblogi: Georg Lurich

Georg Lurich (22.04.1876 – 22.01.1920) ei vaja lähemat tutvustamist, suurest sportlasest on palju räägitud ja kirjutatud ning aastal 2018 paigaldati Väike-Maarjasse ka mälestussammas sealt pärit suurmehele.

RMF 1408:80

Käsikirjas „Kultuurilooline Väike-Maarja“ on Eduard Leppik kirjutanud muidugi ka Lurichite perekonnast. Avaldame siinkohal käsikirjast kaks rahvajuttu, mis näitavad Lurichit kui karskuse eest seisjat.

Lurichil olnud väga raske rauast jalutuskepp, et käieski kogu aeg käelihaseid harjutada. Kord läinud ta millegi pärast oma isa kõrtsi ja pannud kepi ukse kõrvale nurka. Üks turske purjus mees kiidelnud parajasti, et toob õla kõrgusele tõstetud sirge käega ämbritäie vett kaevult kõrtsi, kui keegi talle toobi viina ostab. Lurich lausunud seda kuuldes, et vennike ei jõua nõnda tema keppigi ukse juurest leti ette tuua. Ärpleja läinud kohe turri ja tahtnud kihla vedada. Lurich pannud välja suure summa – sada rubla. Vastasel olevat ainult üks rubla olnud. Seepärast lepitud kokku, et ta kaotuse korral loobub joomisest. Löödud kätt. Kõik mehed lubanud tunnistajad olla. Uhkustaja haaranud enesekindlalt kepi, aga juba mõne sammu järel hakanud käsi vajuma ning jalad teinud pingutusest vinta-vänta nagu tantsukarul. Meeste naerumürina saatel prantsatanud kiidukukk istuli. „Viin teeb kõik niisuguseks,“ muianud Lurich, „ei jõua täismehe jalutuskeppigi tõsta“.

Teinekord jälle tahtnud Lurich karskuse kuratooriumi teemajas (asus endises Ärina kõrtsis) limonaadi juua. Sooja ilma tõttu võtnud ta seal istet maja ees pingil. Parajasti tuigerdanud mööda kaks purjus leeripoissi, kes kuulsat jõumeest ära ei tundnud, sest üks neist lausunud pilkavalt: „Näe, vasikas tulnud karskuse majasse vurtsu vett lürpima!“ Lurich läinud seda kuuldes rahurikkujate juurde, sasinud neil turjast kinni, surunud noormehed nägupidi kokku ja visanud nad nõnda sõnagi lausumata üle aia tikripõõsasse.

RM 3250 Ar1k_735

Pilvi Põldmaa SA Virumaa Muuseumid peavarahoidja