Mälestusi Palmsest: Intervjuu parun Florian von der Pahleniga

28. oktoobril toimub Palmse mõisas virtuaalkonverents „Alexander von der Pahlen 200“. Üheks esinejaks on ka Palmse Pahlenite otsene järeltulija Florian von der Pahlen, kes oli lahkesti nõus rääkima Alexander von der Pahlenist ja Palmse mõisast perekonnapärimuse vaatevinklist. Käesoleva postituse jaoks oli Florian valmis vastama küsimustele nii oma esivanemate, Balti Rüütelkonna tegevuse kui ka planeeritava Baltisaksa keskuse kohta. Kuna konverentsil tulevad jutuks põnevad lood ja juhtumised kaugete aegade tagant, küsisin Florianilt pigem lähimineviku ja oleviku kohta.

Florian Magnus Dietrich parun von der Pahlen sündis 1969. aastal Bonnis Dietrich-Jürgen Baron von der Pahleni  ja Eva paruness von der Pahleni (sünd. Giede) vanima pojana. Praegusel hetkel elab ta perega Hamburgis ning töötab ärikliendihaldurina kohalikus pangandusettevõttes. Juba 22 aastat on ta õnnelikult abielus oma naise Imkega ning neil on kaks tütart – Sophie ja Alina.

Florian von der Pahleni vanavanemad olid Palmse mõisnik Gustav Christian von der Pahlen ja tema abikaasa Katharina (Kitty) von der Pahlen (sünd. Buxhoevden). Kitty lahkus koos poegade Hans-Georgi ja Dietrich-Petriga Eestist üsna varakult – juba 1919. aastal – ning suundus Meesow’sse ja sealt edasi Berlin-Grünewaldi. Florian teadis oma vanavanaemast jagada põnevaid fakte: ta liikus 20ndate 30ndate Berliini kõrgseltskonnas ning tema tutvusringkonda kuulusind nii Paul von Hindenburg kui Preisimaa prints Heinrich. Ta sõitis aurulaevaga Lõuna-Ameerikasse ja armastas tol ajal modernset tehnikat – telegrammi ja telefoni. Tal säilisid ka kontaktid sugulastega Baltimaadest, eelkõige Betsy von Grünewaldti ja Olga von Blaesega.

Juba varsti esinete ettekandega Alexandri juubelikonerentsil konverentsil 28. oktoobril. Kas Teieni on jõudnud palju mälestusi oma esivanematest ja Palmsest? Kas on mõni esivanem, kes eriliselt perekonnalugudest esile kerkib?

Ma rõõmustan väga kutse üle konverentsil esineda ning loodan teile mõned tundmatud lood Alexandrist ja tema järeltulijatest rääkida. Nagu te teate, on meie perekond juba üle 700 aasta Eestimaale, Lätisse ja Venemaale oma jälgi jätnud. Ajaloolasena tunnete kindlasti väga õnnestunud raamatut Ants Heina sulest, mis ilmus 1996. aastal ning Palmsest ja meie perekonnast räägib.

Loomulikult on jutustused vanematest ja vanavanematest meile lähemal kui kaugematest esivanematest, näiteks aastast 1290 – esimesest kirjalikust teatest Johann(es) de Palast (1290-1325).

Von der Pahlenite perekonnaajalugu on Eestis üsna põhjalikult uuritud ning ka  avaldatud. Küsisingi Florianilt kui tähtis on nende jaoks perekonnajalugu ja põlvnemine.

Jah, ajalugu on meie perekonnaelus tähtsal kohal. Meie esivanemate ja nende kaasaegsete saavutused on meile üheaegselt kohustuseks ja ajendiks ning järgnevad generatsioonid kannavad neid teadmisi ja pärandit kindlasti edasi tulevikku. Identiteedi uurimine ja sisemiste seoste otsimine kuulub – olenemata nende rahvusest – paljude inimeste eluviisi juurde. Pärast põgenemist ja ümberasustamist asutasid Balti aadlike järeltulijad 1949. aastal omaette ühenduse – Balti Rüütelkondade Liidu, mis hoiab siiani elus traditsioone ning pärimust, mis on ainulaadsed Balti Rüütelkondadele.

Pärisin lähemalt, kuidas ja milliseid traditsioone nende perekonnas elus hoitakse.

Ka meie tütred ja sugulased on ajaloost väga huvitatud. Me külastame Eestit nii tihti kui võimalik. Meil oli Nelipühade ajal plaanis perekonna kokkutulek Palmses, kuid COVID-19 pandeemia tõttu pidime selle raske südamega ära jätma. Peale kirikute ja mõisate renoveerimise korraldame me „balti“ noortega jalgrattareise Eestisse. Lisaks on veel terve rida sidemeid Eesti ja Lätiga. Mul on olnud õnnelik võimalus rääkida mõne Baltlasega, kes veel Tallinnas (Reval), Rakveres (Wesenberg) või Vihulas (Viol) sündinud on ja kes täiesti omaette saksa keelt kõnelevad….Nii saab minevikust olevik. Ma tahaksin siinkohal esile tõsta oma onu, Henning von Wistinghausenit, kes on intensiivselt Eesti ja eelkõige Balti Rüütelkondade ajalooga tegelenud.

Millal te ise esimest korda Palmsesse sattusite? Mis muljeid/emotsioone see teis tekitas?

Aastal 2012 pidasime me Palmses perekondlikult meie isa 70. juubelit. Pere loomine ja karjäär olid sel hetkel täielikult mu tähelepanu haaranud. Minu esmamulje? Ma olin väga rõõmus ent vapustatud. Rõõmus selle üle, et eestlastel õnnestus suure pühendumuse ja aastakümneid väldanud tööga– minu onu, Hubertus von der Pahleni ja paljude teiste abiga Palmse jälle üles ehitada ning et sellest on saanud tuntud mõisakompleks ka väljaspool Eestit. Vapustas mind aga tõsiasi, et minu kohalolek mind niivõrd palju liigutas. Seisin paviljoni vastas ning mind valdas tunne, et olen siin juba kord olnud. See oli üheaegselt reaalne ja sürreaalne – tunne, mida peab isiklikult kogema, et mõista. Ühesõnaga Deja vu XXL.

Palmsesse on lähitulevikus plaanis luua Baltisaksa keskus. Mis teie sellest ideest arvate?

See on väga huvitav idee, kuigi mitte päris uus. Juba 1990. aastal, enne Eesti iseseisvumist oli Balti Rüütelkonnal tihedat kontaktid Eesti ja Lätiga. Meie kogunemiskohaks on Kasseli lähedal asuv Höhnscheidi loss, kus me peame ühingu koosolekuid ning korraldame informatsiooniüritusi ja perekonnapidustusi.

Kuidas teie näeksite koostööd Baltisaksa Keskuse, Rüütelkondade ning baltisakslaste vahel?

Rahvastevahelise mõistmise propageerimine on alati väga hea idee. Me rõõmustame, et te fookuse Palmse mõisale seate. Kui see koht, mis nii tihedalt meie perekonnaajalooga seotud on, säärase tunnustuse osaliseks saab, on see ju hea märk mõistmisest ja leppimisest – minevikus elasime me eestlastega hästi koos. Ka Balti Rüütelkondade Liidu liikmed tervitaksid eestlastega koostöö süvenemist mistahes ajal. Palmse mõis kui kohtumispaik on iseenesest suurepärane idee, kuid ehk on Balti Rüütelkondade perekonnad ja nende järeltulijad 100 aastat pärast meie väljaajamist endale maailmas oma koha ning tegevusvälja leidnud.

Ma tervitan väga Virumaa muuseumimaastiku uue juhataja, Viljar Visseli, ideid ja pingutusi ning soovin talle palju edu! Olen valmis ka omalt poolt tema ettevõtmisi igakülgselt abistama.

Susanna Murel, SA Virumaa Muuseumid.