Susanna Murel: Palmse Pahlenite raamatukogu uurimisest

Sattusin 2015 aasta sügisel lugema Mare Luugi artikllit „Kuue põlvkonna omanikumärgid Palmse Pahlenite raamatukogus“, millest sain esmakordselt informatsiooni Pahlenite raamatukogu olemasolust ja saatusest. Kuna tegelen igapäevaselt Palmse mõisa ajalooga oli üsna loogiline, et uurin kogu lähemalt. Pahlenite kogu näol on tegemist suurejoonelise ning mahuka – umbes 8000 köidet – kollektsiooniga, mis väärib laiemale publikule lähemalt tutvustamist.

Raamatukogud olid mõisakultuuri lahutamatuks osaks, kuid täielikult või osaliselt on neid säilinud üsna vähe – suurem osa lagunesid laialimüümise ja –jaotamise teel seoses balitsakslaste lahkumisega Eestist 20. sajandi alguses ning keskpaigas. Pahlenite perekond loovutas oma raamatud 1936. aastal Eesti Kirjanduse Ühingu raamatukogule, kuid teadaolevalt on väike osa teoseid ka sattunud ka Rahvusraamatukogu haruldaste raamatute kogusse ja Tartu Ülikooli raamatukokku. Hetkel asuvad raamatud asuvad Tallinna Ülikooli Akadeemilise Raamatukogu Balitka osakonna keldris ning pole kahjuks tavakülastajale kataloogist leitavad ega kasutatavad.

Palmse raamatukogu uurides oli minu põhieesmärgiks uurida selle arengut läbi Pahlenite perekonnaajaloo prisma. Kuidas muutus raamatukogu sisu selle omanike vahetudes ning kas on võimalik leida seoseid üleüldise valitsenud ajaloolise ja sotsiaalse kontekstiga. Uurimustöös avaldusid Pahlenite perekonna esindajate isiklikud ning tööalased huvid, nende majanduslik olukord, keelteoskus ning köidete välimuse põhjal ka nende maitseeelistused. Sissekirjutused ja raamatute vahel leiduvad isiklikud esemed (kirjad, kuivanud lilleõied, joonistused) muutsid ajaloolised figuurid maalidelt isiksusteks, kelle vaimuelu mõnisada aastat hiljem nende raamatutuilt peegeldub.

SA Virumaa Muuseumite toimetistes ilmub lähiajal pikem artikkel, mis käsitleb ülalmainitud teemasid lähemalt ning annab ülevaate raamatukogu erinevatest arengusuundadest 18.-20. sajandil.