Armastasin ilma peata lõvi. Leila Pärtelpoja töötuba Palmse mõisas

Palmse mõisa häärberis on alates 18. septembrist 2026 avatud Leila Pärtelpojale pühendatud tuba. Näitus „Armastasin ilma peata lõvi“ heidab pilgu legendaarse sisearhitekti eskiisidele, mis on seotud Palmse mõisa restaureerimisega 1970.-1980. aastatel.

Suur tühi maja. Ainus, mida tead, on sugupuu: sünnid, abielud, surmad, põlvkonnad, ehitused … Võõrad elud, millest on midagi teada, aga mitte seda, kuidas nad elasid. Seisad tühjade ruumide ees ja pead looma võrgustiku, teadmata oma tulevasi võimalusi ja seda, milliseid tõdesid võib selguda. Tahad pääseda tõele lähemale, valida õigesti. Valimine oleneb võimalustest, mida pakutakse.

Leila Pärtelpoeg. Tööraamat. Tartu 2011

Lahemaa rahvuspargi loomisega 1971. aastal sai alguse ka Eesti mõisaarhitektuuri taasväärtustamine. Omamoodi vastuvoolu ujudes otsustati Lahemaal hakata korda tegema „sakste“ vanu losse – Palmset, Sagadit, Vihulat ja Rägaveret. Nende tööde käilakujuks kujunes sisearhitekt Leila Pärtelpoeg (1927–2022).

Leila Pärtelpoja kavand Palmse mõisa härrastemaja saalile. Virumaa Muuseumid, RM 7225:2/8 Ar 1

1970.–1980. aastate kesiste võimaluste kiuste – Nõukogude ajale iseloomulik esemete ja materjalide puudus, katkenud käsitööoskused ja ebasoositud rahvusvaheline suhtlus, millele lisandus modernismi progressiideest lähtuv halvakspanu baltisakslastega seonduva vastu – suutis Leila Pärtelpoeg luua luksuslahendusi. Pärtelpoeg nägi mõisaid eesti kultuuri lahutamatu osana. Tema pärisosa oli võime üksikute säilinud maalingukatkete ja mööblitükkide, kunstiteoste, kirjanduslike viidete ning aadlisuguvõsade haarde adumise ning eelkõige suurepärase mööbli- ja sisekujundusajaloo tundmise abil luua sildu minevikuga. Pärtelpoeg lõi loovaid terviklikke kooslusi, mis lähtusid kaasaja vajadusest, ent pakkusid esteetilises plaanis stiilipuhast ruumilahendust.

Sündinud ilu – eriti Palmse, mis avanes toona rahvuspargi keskuse ja hiljem muuseumina – oli epohhiloov. See ärgitas üle Eesti häärbereid korrastama, eriti sai liikumine hoogu juurde pärast taasiseseisvumist, mil mõisasüdameid hakati erakätesse müüma. Oma inspireeriva loome- ja õppejõutööga pani Pärtelpoeg mitu põlvkonda sisearhitekte ajaloolistesse interjööridesse armuma. Ta näitas, et uute hoonete ja disaini kõrval on olulised ka vanad hooned ning sisearhitektuuri „suudlusega“ saab minevikku otsekui Okasroosikest poeetilisel viisil üles äratada.

Leila Pärtelpoeg Palmses. 1975(?). aasta. Foto: Vello Liiv. Eesti Kunstiakadeemia sisearhitektuuri osakonna fotokogu

Näituse pealkiri „Armastasin ilma peata lõvi“ viitab Pärtelpoja ütlusele samanimelises dokumentaalfilmis (Mariina Mälk, Peeter Brambat. Eesti Televisioon, 2007), kus ta ajaloosõbrana näitab heldinult Palmse mõisa häärberi peatrepi juurde tagasi toodud peata lõvikuju.

Kuraator: Karin Paulus

Näituse idee: Inge Laurik-Teder, Susanna Murel

Kujundaja: Andres Labi (Ruumilabor)

Graafiline disain: Unt / Tammik

Keeletoimetaja: Hille Saluäär

Tõlge: Luisa Tõlkebüroo

Teostus: Trage

Täname: Kadri Pärtelpoeg, Eve Einmann, Malle Jürgenson (Eesti Kunstiakadeemia sisearhitektuuri osakond), Reet Moor, Eve Ong, Pilvi Põldma, Kristiina Raid (Eesti Sisearhitektide Liit)

Keskkonnaamet

Näitust toetab: