Kohtumisõhtu Urve ja Karl Martin Sinijärvega
Laupäeval, 25. juulil kell 16.00 on Sagritsa muuseumis Karepal külas taimeluuleraamatu „Hortus poeticus“ koostajad Urve ja Karl Martin Sinijärv.
Kohtumisel räägitakse raamatu sünniloost, taimede erilisest rollist eesti luules ning sellest, miks on loodus läbi aegade kirjanikke ja luuletajaid inspireerinud. Vestluses tuleb juttu ka sellest, kuidas enam kui 140 eesti autori loomingust kujunes mitmekesine valimik, mis ühendab luule, botaanika ja kunsti. Nagu Karl Martin Sinijärv on öelnud: „Taimed ei sõdi, taimed ei tee lollusi“ – ehk just taimed aitavad meil maailma märgata rahulikuma ja tähelepanelikuma pilguga.
Oled oodatud veetma suvist pärastlõunat mere ääres, kus kohtuvad kirjandus, loodus ja inspireerivad mõtted.
Pilet sündmusele soeta: pood.svm.ee
NB! Kohtumisõhtul Muuseumikaart EI kehti.
Enne kohtumisõhtut tee tutvust ka suvenäitusega “Karepa kivid. Maali ja müütide materjal”.
Sagritsa muuseum kutsub vaatama näitust “Karepa kivid. Maali ja müütide materjal”. Karepal Richard Sagritsa sünnitalus avatud näituse kuraator on Rael Artel. Näitus on avatud 6. septembrini 2026.
Näituse „Karepa kivid“ keskmes on mõistagi kivid. Kuraator Rael Artel: “Kivid ei ole ainult loodusobjektid, vaid ajakandjad ja ürgmateriaalsuse kehastused. Nende olemasolu saame mõõta ajaskaalal, mille kõrval inimelu, poliitilised süsteemid ja ka kultuuriajalugu mõjuvad justkui kiirelt mööduvad pilvetupsud. Geoloogilised protsessid annavad kividele mõõtme, mis jääb väljapoole inimlikku ajatunnetust. Nii ei ole kivi lihtsalt maastiku osa, vaid aine, mis kehtestab omaenda tempot ja kohalolu.”
Näitus „Karepa kivid. Maali ja müütide materjal“ püüab maalikunsti taga näha rohkemat kui looduse kujutamist. Maastiku- ja meremaalid mõjuvad siin katsena suhestuda millegi inimesest palju vanema ja püsivamaga. Kivi annab maali vaatamiseks justkui uued prillid: tähelepanu nihkub motiivilt ajale, pinnalt ainele ja hetkelt kestvusele. Näitusel põimuvad kunstiteosed, rahvapärimus, argiobjektid ja tegevuskunsti žestid, kuid kõige keskmes püsib üks materjal – kivi.
Eesti kunstiloos tuntud viljakad ja hoogsad marinistid Richard Sagrits (1910-1968) ja Richard Uutmaa (1905-1977) elasid ja töötasid suveti põhjaranniku, üks Karepal ja teine Eismal. Kuna mõlemaid köitis meri oma mitmepalgelisuses, ei saanud nad üle ega ümber ka kividest. Lisaks Sagritsale ja Uutmaale saab Kalame talus näha Liisi Eelmaa (snd 1983) kivimaale – poolenisti peegelsiledasse vette uppunud rändrahne. Kai Kaljo (snd 1959) teos „Reisivad kivid“ käsitleb kive kui rändavaid objekte vabastades nad taas loodusesse. Lisaks on eksponeeritud fotograafide Carl Sarapi, Viktor Salmre ja Johanna Triefeldti töid.
Kuraator kutsub kõiki Sagritsa muuseumi külastajaid võtma näitust kui jalutuskäiku, mis liigub ateljeest ja elutoast õue, kiviktaimlasse, jõesuudmesse ja rannale. Näituse osaks saavad liival lebavad rahnud, hoovis seisev veskikivi, kivimifragmendid, taimed, maastikuvaated ja merehelid. Kalame talu ümbrus toimib avatud näitusesaalina, kus objektid pole koondatud neutraalsesse galeriiruumi, vaid jäävad oma loomulikku keskkonda.
Kive vaadates satub inimene paratamatult teistsugusesse aegruumi, mille kujundab kivi elukaar. Näitus kutsub tajuma seda mõõtkava nihet: mõtlema maailmast, kus inimelu koos oma murede, eesmärkide ja kriisidega võib näida vaid lühikese vilksatusena. Ka maalid hakkavad selles vaates mõjuma teisiti – mitte ainult maastikupiltidena, vaid katsetena suhestuda millegi ürgse, väga vana ja inimesest sõltumatuga.
