Richard Sagrits ja Kalame talu
Richard Sagritsa muuseum – Kalame talu rajati Selja mõisniku poolt 19. sajandi algupoolel mõisa kalamehele elupaigaks. 19. sajandi lõpul tuli siia rentnikuks kunstnik Richard Sagritsa (1910 -1968) isa. Hiljem jäi see kunstnikule kuni surmani suvekoduks ning tööpaigaks. Muuseumina avati talukompleks 2000. aastal vastavalt kunstniku lese viimasele soovile.
19. sajandil rehielamuna püstitatud hoone sisemist plaani on hiljem – valdavalt 1950ndate lõpus ja 1960ndate alguses veidi muudetud. Välja on ehitatud ärklitoad. Rehealune osa on paekivist. Hoone on kaetud täiskelpkatusega. Palkidest eluosa sissepääsu ees on postidele toetuv varikatus ning keskel paikneva sissepääsu ees asub lahtine puitveranda. Maja läänepoolses osas paiknes nn „külm kamber“, mida üüriti välja suvitajatele. 1960ndate aguses ehitati see ümber kunstniku ateljeeks, kus täna eksponeeritakse muuseumi kogudesse kuuluvaid kunstniku töid. Hoone interjöör on säilitanud ilme, nagu see oli kunstniku eluajal
Kõige unikaalsem hoone talukompleksis on 19. sajandil peakivist laotud silmuköök, mis on praegugi kasutatav. Siin on väljapanek omaaegsetest kalapüügivahenditest. 2016. aastal renoveeriti 19. sajandi keskpaigast pärinev ait.
Richard Sagrits
19.12.1910–11.12.1968
Richard Sagritsa kunstnikuks saamises oli suuresti „süüdi“ tema kodupaik Kalame. Nimelt suvitasid siin Sagritsate juures paljud kunstnikud sh Nikolai Triik, Oskar Murdmaa, Voldemar Mellik jt.
Aastani 1928 õppis Richard Rakvere Ühisgümnaasiumis, kus tema joonistamise õpetajaks oli Ardo Sivadi. Aastal 1928 jättis Richard gümnaasiumiõpingud pooleli ning asus õppima Riigi Kunsttööstuskooli.
1930. aastal suundus ta aga Nikolai Triigi ja Voldemar Melliku kutsel õppima Pallassesse ning lõpetas selle 1936. aastal.
Teise maailmasõja ajal evakueerus ta Nõukogude Liitu, kus tutvus ka oma tulevase abikaasa Alice’iga, kellega koos tuldi 1944. aastal Eestisse tagasi. Siin jätkas Richard oma tegevust vabakutselise maalikunstnikuna. Tema ateljee ja korter olid Tallinna Kunstihoones, kuid suved veedeti Karepal.
PÄRAND
Vastavalt kunstniku soovile pärandas ta lesk 1997. aastal Kalame talu, kogu nende pere kunstikogu, arhiivi, fotode, suure koguse korterisisustusega jm Rakvere Muuseumile.
Muuseumile jäi 3 tuhat eksponaati, neist pooled, ligi 1500 on kunst. (Praegu on muuseumi kogussse arvele võetud 1460 kunstitööd, ajalookogus 280 eset ja arhiivkogus 288 säilikut, 728 fotot.) Peale Sagritsa oma tööde on kogus ka Sagritsatele kingitud kunstitööd, sh Nikolai Triik, Eduard Viiralt, Eerik Haamer, Aino Bach, Elmar Kits, Ott Kangilaski, Andrus Johani jne.
Esimene Sagritsa pärandit tutvustav näitus toimus Rakvere Muuseumis 1997/98. aastal.
26. juunil 1998 korraldas Rakvere muuseum Kalamel Karepa päeva. Taluõuele kogunes üle 40 inimese. Piknikul räägiti Sagritsatest ja nende pärandist, samuti muuseumi plaanidest seoses Kalamega. Kokkutulnud said tutvuda majaga ja ruumidega. Samal ajal käis juba elumaja palkide osaline vahetamine. Samal päeval tehti ka ekskursioon mööda Karepat ja Rutjat, pikemalt peatuti Villem Alttoa sünnipaigas, kuna nimekal kirjandusteadlasel möödus sama aasta oktoobris 100 aastat sünnist.
Virumaa Muuseumite alla kuulub Karepa Kalame talumuuseum aastast 2002.
Virumaa Muuseumid on Richard Sagritsa kollektsiooni kuuluvaid kunstiteoseid eksponeerinud erinevatel näitustel ning laenutanud neid ajutiseks eksponeerimiseks ka teistele muuseumitele. Valik töid on igal suvel vaatamiseks Karepal, kuid kunstniku loomingu põhjalikum uurmine ja tõlgendamine seisab alles ees.
Alice Sagritsa päevikute põhjal on kunstiteadlane Teet Veispak kirjutanud ja Üllar Saaremäe lavastanud mitu näidendit, kus Alice kehastas väga tõetruult Rakvere Teatri näitleja Liisa Aibel.
Kalame talus on toimunud kultuurilooliste loengute sari, mis kandis nimetust Kultuuriaken.