Üxküllide
linnamaja
6. aprillil 1684 kell viis õhtul puhkes Tallinnas Toompea suure linnuse territooriumil tulekahju. Kolm maja toomkiriku kooriruumi vastas põlesid maani maha, kaks neist majadest kuulusid Kursellidele ja üks Üxküllidele. Paar kuud hiljem hävitas veelgi suurem tulekahju pea terve Toompea künka keskaegse kultuuri- ja asustusjälje.
Nimetatud hoonete asemele ehitas 1690. aastate alguses Vigala mõisnik Hans Jürgen von Üxküll kahekorruselise murdkelpkatusega barokse elumaja. Hoone fassaadi liigendasid kaheksa kolossaalorderis dooria pilastrit ning esindusvaate dominant oli imposantne peatrepp tänasel Kohtu tänaval. 1694. aastal ostis äsjavalminud aadlimaja Eestimaa rüütelkond.
Rüütelkonna
hoone
Eestimaa Rüütelkond ei saanud maja kohe oma valdusesse, sest veel 1733. aasta kirjavahetusest selgub, et perekond Üxküll kasutab maja esimest korrust ning rüütelkonna kasutada on vaid maja teisel korrusel paiknevad saalid.
Kui hoone juba täielikult rüütelkonna valduses oli, siis seda kohandati. Näiteks ehitati sisehoovi poole nö rahapada ning 1845–1849 aastani lisati suurejooneline palazzo-stiilis hoonetiib Kiriku platsi äärde. Arhitektiks oli Peterburist pärit Georg Winterhalter. Hoone mõjub peatreppi viiva panduse, selle kohal paikneva konsoolrõdu ning erakordselt laiade ja keerukate profiilidega aknaraamistusega kui tükike Itaaliat põhjamaises Eestis.
Välisministeerium
Eesti Vabariigi asutuste loomise ja töölehakkamisega 1918. aastal tekkis kohe suur ametiruumide vajadus. 1919. aasta aprillis pöördus kohtuminister Ajutise Valitsuse poole palvega anda rüütelkonna hoone kohtuministeeriumi ja kõrgema riigikohtu käsutusse. Ajutine Valitsus otsustas maja ning selle sisseseade rekvireerida. Aasta hiljem läks hoone kasutusõigus kohtuministeeriumilt edasi välisministeeriumile.
Viimane kohandas 1923. aastal ulatuslikult maja ja selle funktsionaalsusi uutele vajadustele vastavaks, näiteks eemaldati maapäeva saali algne interjöör ja asendati ahjud keskküttega. Hoone viimane lisandus pärineb 1935. aastast, mil välisministeeriumi tarvis kohandati ruumiprogrammi ning lisati Kohtu tänavale uus pääsla.
Raamatukogu
esti okupeerimisel lõpetati välisministeeriumi tegevus. Maja jäi ajuti täitsa tühjaks ning seda rüüstati. 1948. aastal võttis hoone kasutusele praegune rahvusraamatukogu. Hoone ruume kohandati korduvalt, kuid suuremad ümberehitustööd jäid tegemata. Näiteks suleti petikuks, lisati kergvahesein Kohtu tänava saali kaheks eraldi ruumiks jaotamiseks jne.
Raamatukogu kandis aastatel 1953–1988 Fr. R. Kreutzwaldi nime. Hoone suutis mahutada vaid umbes poole raamatukogu trükistest, lugejad said kasutada kolme saali. Hoone üldine seisukord oli halb, katus lekkis, esines kütteprobleeme ning sagedased olid veeavariid. Hoone fassaad lagunes.
1985. aastal algas Raine Karbi projekti järgi Tõnismäele uue raamatukogu hoone ehitus. 1991. aasta kevadeks oli hoone ehitus jõudnud nii kaugele, et sai alustada põhikogude kolimist.
Eesti Kunsti-
muuseum
esti okupeerimisel lõpetati välisministeeriumi tegevus. Maja jäi ajuti täitsa tühjaks ning seda rüüstati. 1948. aastal võttis hoone kasutusele praegune rahvusraamatukogu. Hoone ruume kohandati korduvalt, kuid suuremad ümberehitustööd jäid tegemata. Näiteks suleti petikuks, lisati kergvahesein Kohtu tänava saali kaheks eraldi ruumiks jaotamiseks jne.
Raamatukogu kandis aastatel 1953–1988 Fr. R. Kreutzwaldi nime. Hoone suutis mahutada vaid umbes poole raamatukogu trükistest, lugejad said kasutada kolme saali. Hoone üldine seisukord oli halb, katus lekkis, esines kütteprobleeme ning sagedased olid veeavariid. Hoone fassaad lagunes.
1985. aastal algas Raine Karbi projekti järgi Tõnismäele uue raamatukogu hoone ehitus. 1991. aasta kevadeks oli hoone ehitus jõudnud nii kaugele, et sai alustada põhikogude kolimist.