Saun oli supelmaja kohal olemas juba 1753. aastal. Suure, osalt vee kohale ulatuva hoone kui suvise koosviibimiskoha lasi 19. sajandi esimesel poolel ehitada Carl Magnus von der Pahlen.

Suvemaja oli mõeldud suvitajatele ööbimiseks ja puhkuseks. See oli köetav hoone, mida ümbritses vaiadele toetuv sammaste ja balustraadiga lahtine rõdu. Hoone külgedelt laskusid trepid veeni. Täielikult lagunenud supelmaja restaureeriti vanade ülesvõtete ja vundamendijäänuste järgi aastail 1997 kuni 1998.

Tänapäeval on hoones suvekohvik, mis on oma nime saanud Isabella von Ungern-Sternbergi (sündinud von der Pahlen, 1846 kuni 1915) järgi, keda omal ajal tunti kui kuulsat grafoloogi.

Isabella von Ungern-Sternberg (1846 kuni 1915) oli meestekesksel 19. sajandil üks haritumaid naisi Eestimaal.

Isabella sündis Tallinnas Alexander ja Olga von der Pahleni esimese lapsena. Tema koduks olid Vaida, Palmse ja Leetse mõisad. Kodust sai noor daam kaasa hea hariduse, osates seitset keelt. Lisaks saksa ja prantsuse keelele oskas Isabella ladina, kreeka, itaalia, hispaania ja inglise keelt.

Isabella harrastuseks oli grafoloogia – inimese psüühiliste omaduste kindlaksmääramine käekirja põhjal. 1895. aastal valiti ta Pariisi Grafoloogiaühingu auviitsepresidendiks. Esimesel rahvusvahelisel grafoloogiakongressil 1900. aastal Pariisis esines Isabella von Ungern-Sternberg loenguga „Kunstlikest ja isikupäratutest käekirjadest, mis tõelisest kalligraafiast väljapool seisavad.“ Prantsuse haridusminister tunnustas Isabella von Ungern-Sternbergi tööd ordeniga „Palmes Académiques”.

1876. aasta sügisel sõitis noor Isabella Genfist Genovasse. Rongis tutvus ta saksa filosoof Friedrich Nietzschega. Nende öö läbi kestnud vestlust nimetas Isabella hiljem „mõtete orgiaks” ja iseloomustas teda kui „mõttekröösust, kellel oli maailmale anda ja kes parajasti andmistujus oli.”

Genovas peatuti samas hotellis ning koos veedeti päevi linnas ja selle ümbruses. Hiljem satuti taas kokku Pisa linnas. Kohtumine suure filosoofiga avaldas Isabellale suurt mõju. Ta tunnistas, et „säde, mille Nietzsche minu hinge heitis, hõõgus edasi…“

Nende tutvus jäi kestma ning veel aastaid hiljem saatis Nietzsche Isabellale oma teoseid, ühes neist oli pühendus „Raamat vabadele vaimudele“.
Viimast korda kohtus Isabella filosoofiga 1900. aastal Weimaris ja 1902. aastal avaldas ta kuulsast filosoofist grafoloogilise uurimuse „Nietzsche im Spiegelbilde seiner Schrift“ („Nietzsche oma käekirja peegelpildis“).

1913. aasta suvel saabus Tsaar Nikolai Teine laevaga koos perekonnaga Paldiskisse. Ta otsustas koos tütardega külastada ka sadamast 6 kilomeetri kaugusel asuvat Ungern-Sternbergidele kuuluvat Leetse mõisa, Isabella elupaika.

Mõisas saadi tsaari saabumisest teada alles samal hommikul, käskjala kaudu. Mõisarahvas oli põrutavast uudisest keeletu. Külalised võttis vastu Isabella. Koos jalutati randa, fotografeeriti, istuti suurel rannakivil, mida kohalikud hakkasid nimetama keisrikiviks.

Jalutuskäik ei möödunud viperusteta. Ranna lähedal tegid talupojad heina, juba olid kerkinud heinasaod. Külalised puhkasid heinakuhjades. Kohalikud pidasid seltskonda logelevateks suvitajateks. Põõsa tagant tuli vihane talumees, kes hakkas heintes lebajatega kaunis vägevate sõnadega riidlema. Kui mehele tehti selgeks, kellega tal tegemist on, pidi ta hirmust nõrkema. Vahejuhtum tegi Nikolai Teisele nalja. Heinasaadude omanikule hüvitati need nn kahjud rahas.

Keiser oli üllatunud Leetse ranna ilust ja andis mõista, et tulevikus sooviks ta selle koha osta ja rajada omale suvelossi. Ungern-Sternbergid olid nõus mõisa müüma, kuna majapidamine ei andnud suurt tulu. Plaanidele tõmbas kriipsu peale Esimene maailmasõda.

Tsaar tundis huvi ka Isabella grafoloogilise töö vastu, millest ta üllatavalt palju teadis. Ta oli kuulnud ka parunessi selgeltnägija-võimetest ja pakkus vaatamiseks iseenda kätt. Isabella teatas, et ta ei näe midagi erilist. Hiljem aga kirjutas oma sõbrannale, Nietzsche õele, et nägi sõda, katastroofi ja surma. Kahjuks läks ennustus üsna varsti täide.

Samal ajal, kui härrasrahvas kohvilauas vestles, uuris teenijarahvas keisri valget mereväelase mütsi eeskojas. Julgemad proovisid mütsi pähe ja hiljem uhkustati, et nad on kandnud „keisri kübarat“. Teenijad imestasid, et keisri müts oli võrdlemisi vana ja kantud.