Alice Sagritsa kiviktaimla
Kalame talu Karepal Selja jõe ääres on maalikunstnik Richard Sagritsa (1910-1968) sünnikodu. Seal veedeti abikaasa Alicega paljud suved. Richard ja Alice Sagrits (1909–1997) otsustasid pärandada Kalame talu hooned ja ka suure hulga kunstiteoseid Rakvere Muuseumile. Alates 2002. aastast on rannatalu avatud muuseumina.
Kuid omaette vaatamisväärsus on Kalame talu kiviktaimla, mille rajamist alustas Alice Sagrits 1950. aastatel. Alice armastas loodust, eriti aga lilli. Elumaja taga asuv kiviktaimla oli liigirikas ja õitemeres kevadest hilissügiseni. Sagritsate peretuttavad ja sõbrad teadsid Alice kiindumusest ning püüdsid aeg-ajalt kaasa tuua lilleseemneid ja -taimi.
Peale lillede oli Alice suur kirg kivid, erineva kuju ja struktuuriga põllukivid, mida veeti kohale kaugelt ja lähedalt. Nagu ta ise kunagi naljatamisi ütles: tema aias on 365 erinevat kiviskulptuuri. Iga päeva jaoks oma kivi.
Väikese veesilma, kus valvamas suur keraamiline konn ja mille ääres asus agaav, meisterdas kiviktaimlasse Richard Sagrits ja kividest välikamina ladus kirjanik Villem Gross.
Alicel oli harjumus elu dokumenteerida. Nii on ta koostanud erinevaid nimekirju Richardi loomingust, aga säilinud on ka mõned loetelud taimedest, mis tema aias kasvasid. Näiteks 1964. aastal on üles märgitud 292 liiki, 1972.aasta nimekirjas 365 nimetust. Vaata nimekirju MuiSist.
Kaasaegsete mälestuste järgi oli Alice siis, kui ta polnud parasjagu seenemetsas, juba varahommikust peale toimetamas oma kiviktaimlas. Ja ikka oli selleks ajaks, kui külalised ärkasid, köögis söögilaud kaetud ning väga aromaatne kohv ootamas.
Külalisraamatust
Sagritsad olid tuntud oma külalislahkuse poolest. Richard Sagritsa eluajal külastasid Kalame talu ja kunstniku ateljeed ekskursioonigrupid naabruses asuvast pioneerilaagrist, aga ka Võsu puhkekodudest ja mujaltki. Alice jätkas huviliste vastuvõtmist ka pärast abikaasa surma. Maja külalisraamatus tänatakse perenaist kunstniku loomingu tutvustamise eest, kuid sageli mainitakse ka ilusat koduümbrust.
Meile väga meeldisid tema maalid ja muuseumi omapärane kujundus. Eriti huvitavalt ja hästi on kujundatud kiviktaimla. (1974)
Väga meeldiva mulje jättis Karepal Richard Sagritsa maja, selle ümbrus, imepärane kiviktaimla ja omapärane rikkalik ateljee. (1975)
Täname Teid, kel on lilled põues ja õues. (1975)
Tore oli tutvuda R. Sagritsa kodukoha ja kunstipärandiga. Väga meeldis koduümbruse kujundus ja ateljee. (1979).
Väga vaimustav koht. Maailma ilusaim koht. Aias on toredad kivid, meri ja jõgi on kaunis. (1989)
Imekaunis kiviktaimla, sametpehme muru õuel, kus kasvab kaks kaunist kaske. (1991)
Kiviktaimla taastamine
Pärast Alice Sagritsa surma 1997. aastal jäi kiviktaimla ajapikku unarusse. Muuseumitöötajad küll üritasid aeg-ajalt aia eest hoolitseda, kuid ilma perenaise pideva hoole ja armastuseta algne lillekirev kiviktaimla rohtus.
Taas alustasime aia ja maja ümbruse korrastamisega 2020. aasta kevadel. See võttis aega terve suve. Välja tuli juurida suur osa vanu jändrikke Sabiina kadakaid, allesjäänud said hiljem kauni vormilõikuse. Enamus Alice’i valitud erikujulisi kive oli peidus paksu huumusekihi all. Nende otsimist võib naljatamisi võrrelda arheoloogiliste väljakaevamistega, kuid leidsime enamiku kive üles. Muuseas, üks eriilmeline kivi, millel Alice väga tihti istus ja mõtiskles, asub nüüd tema ja Richard Sagritsa haual Vainupea kalmistul.
2020. aasta suvel aitasid aeda taastada kohalikud ettevõtjad Peeter Keivabu (Pome Grupp OÜ), Marge Gross, Leili Toodre, Eha Albert.
Praegu käivad eeltööd istutusplaani koostamiseks. See valmib nii Alice’i koostatud taimede nimekirjade, kohalike inimeste mälestuste kui ka säilinud fotode ja diapositiivide põhjal.
Oma abi on pakkunud ka kohalikud inimesed, kes omal ajal on Alice Sagritsa käest kingituseks taimi saanud.
Loodame, et tulevikus on Kalame talu ümbrus oma kiviktaimlaga sama ilus ning liigirikas nagu Alice Sagritsa ajal, et muuseumikülastajad saaksid paika nautida ning uudistamist jaguks ka tõsisematele botaanikahuvilistele.