Vibu kui tulirelvade eelkäija
Andmeid vibude kohta leidub juba ligi 64 000 aasta tagant. Sellest ajast peale on vibud olnud laialdaselt kasutusel jahil ja sõjas. Vibude laialdase kasutuse lõppu märgib tulirelvade – musketite ja kahurite – ilmumine 16. sajandil.
2-1
Liitvibu
LOE SIIT
Liitvibu südamik tehti pehmest puust, siseküljele liimiti sarv, mis talub hästi kokkusurumist ja on elastne. Vibu välisküljele liimiti samuti elastsed looma kõõlused.
Umbes 4000 aastat tagasiEgiptuses kasutatud vibude nooled olid pikad ja kerged, laskeulatusega u 370 meetrit. Vibukütid sõitsid ka sõjavankritel, tekitades vastaste hulgas suurt kaost. Liitvibusid kasutasid ka paljud stepirahvad (näiteks Attila 5. sajandil), kelle ratsavibukütid omandasid tõeliselt kurja kuulsuse. Mongolid olid suurepärased ratsavibukütid – nad kasutasid lühikesi jaluseid, mis võimaldas neil lasta nooli sadulas püsti seistes. Vibu maksimalne laskekaugus võis olla kuni 550 meetrit.
2-2
Pikkvibu
LOE SIIT
Pikkvibude ehk meie mõistes „tavaliste“ vibude õitseaeg oli 13.–15. sajandi Inglismaal, mil neid kasutati edukalt võitluses šotlaste ja Saja-aastases sõjas prantslaste vastu.
Inglise pikkvibud olid valmistatud jugapuust, mida veeti sisse välismaalt, sest Inglise jugapuu oli ilmastikuolude tõttu üsna habras. Vibu pikkus kasutaja jaoks võrdus tema laialisirutatud käte pikkusega. Vibud olid tõmbetugevusega tavaliselt u 36–72 kg. Nii tugevate vibude kasutamine nõudis pikka harjutamist ja mehed, kes suutsid selliseid vibusid kasutada, olid Inglismaal hinnas.
Turvise arenedes leiutati nn botkini nooleotsad, mis olid raskemad ja kolmnurga- või ruudukujuliselt teritatud. Need tungisid läbi ka 14. sajandi ja 15. sajandi alguse raudrüüde soomusplaatidest. Põlevaid nooleotsi kasutati süütamise eesmärgil.
2-3
Amb
LOE SIIT
Ammu ehk vibupüssi erinevus on selles, et nööri saab pingul asendis lukustada ning nool vabastatakse spetsiaalse päästiku/kangi abil.
Esimesed ammud võeti kasutusele Hiinas 6. sajandil eKr, 100 aastat hiljem ka Kreekas ja veel hiljem Roomas. Keskaegses Euroopas on ambude kasutamine dokumenteeritud alates William Vallutajast Hastingsi lahingus 1066. aastal.
Üldiselt oli amb paremate laskeomadustega ning enamasti eelistati jätkata pigem selle arendamist, kui korraliku vibu väljatöötamist. Ammu plussiks oli ka see, et ammumehe väljaõpe kestis ainult nädala, samal ajal kui vibumeeste väljaõpe oli tunduvalt pikaajalisem. Ammu eeliseks oli ka see, et ammunoolega sai läbi lasta rüütlite turvisest.