Igaüks, kes joob õlut, läheb vara magama. Igaüks, kes kaua magab, teeb vähem pattu, igaüks, kes teeb vähem pattu, saab Paradiisi.

Õlu on jook, mille põhikomponentideks on vesi, linnased, humalad ja pärm. Lisakomponentideks on kadakamarjad, oavarred, naistepuna, mesi, soos kasvanud kaskedest tehtud vihad.

Linnaste kasvatamiseks vajaliku vilja puhul jälgiti, et see oleks hästi kasvanud, ilusa õlgkollase värvi ja läikega. Kõige levinumaks algmaterjaliks oli muidugi oder, oluliselt harvemini kasutati teisi teravilju, nagu nisu, rukis ja kaer. Küll on valmistatud segaõlut, kus levinuimaks suhteks on kaks osa otra ja üks osa nisu või rukist.

Linnased – jahvatamine – meskimine – virde keetmine – jahutamine – kääritamine – laagerdamine – villimine – JOOMINE!

18. sajandil toodeti mõisas nelja sorti õlut: kõrtsiõlu, jääkeldriõlu, lauaõlu ja pudeliõlu. Õlut pruuliti aastaringselt vastavalt vajadusele, nii mõisapere tarbeks kui ka müügiks. Igas mõisas oli oma õllepruul.

kõrtsiõlu – tavaline talupojaõlu, mida müüdi mõisakõrtsides
lauaõlu – vähem kibedam ja lahjem, igapäevaseks tarvituseks mõisas
jääkeldriõlu – kibe ja kange, pruuliti märtsis ning tarvitati suvel, hoiti jääkeldris, et hapuks ei läheks (tuntud ka kui Märzen)
pudeliõlu – kõige kangem ja kallim, müügiks linnades ja suuremate kõrtside saksakambrites

PALMSE MÕIS MÜÜS ÕLUT
Viitna kõrtsis, Kõrve kõrtsis, Rahkma kõrtsis, Võsu kõrtsis.

Taludes pruuliti õlut tavaliselt kolm korda aastas: jõuluks, jaanipäevaks, mihklipäevaks.

–jõulud
Toomapäevaks (21. detsember) valmis jõuluõlu. Küünlapäeval (2. veebruar) käidi perest perre ja joodi viimane jõuluõlu ära. Viimasesse õllekappa pani peremees viki, siis oli selge, et õlu oli otsas.
–suvistepühadeks (kirikukalendri nelipühad) tegi õlut see, kel oli võimalik.
–jaanipäeval anti õlut ohvrianniks ka tulele.
–mihklipäevaks tehti õlut ja tapeti oinas, käidi üksteise juures õlut joomas.
–mardipäevaks tehti õlut ja anti teenijatele vaba päev.

Õlut pruuliti ka pulmadeks, matusteks ja varrudeks.

Väljanägemine 6%
Lõhn 24%
Maitse 40%
Järelmaitse 10%
Üldmulje 20%

Õllenõud
Vaat – 120 toopi
Poolvaat – 60 toopi
Ankur – 14-15 toopi
1 toop – 1,1864 liitrit

Hammurapi (1728 kuni 1686 enne Kristust) kehtestas õllesortide kvaliteedile ranged nõuded ja nende vastu eksimise eest ranged karistused:
–kõrtsmik, kes võtab õlle eest tasu mitte odras, vaid hõbedas, või kes müüb kallilt väheväärtuslikku õlut, tuleb uputada;
–naispreester, kes võtab jalge alla kõrtsitee või avab ise kõrtsi, tuleb elusalt põletada;
–õllelahjendajad uputatakse vaati või neisse valatakse õlut, kuni nad lämbuvad.

JULIUS CAESAR (100 kuni 44 enne Kristust) leidis, et õlu on toitev ja jõudu andev jook ning hoolitses selle eest, et tema sõjavägi oleks kogu aeg õllega piisavalt varustatud. Oma külalistele lasi Caesar õlut serveerida kuldsetes peekrites.

KEISER KARL SUUR (747 kuni 814) kehtestas mitmed õllepruulimisreeglid ning hoolitses selle eest, et tema teenistuses olevad isikud, eriti aga riigi kloostrites elavad mungad oleksid õllega varustatud.

BAIERI HERTSOG WILHELM Neljas (1493 kuni 1550) kehtestas 1516. aastal õlle puhtuse seaduse – Reinheitsgebot – mis oli esimene teadaolev toiduainete kvaliteeti reguleeriv seadusandlik akt, ning kehtib tänaseni. Selle järgi oli õlu jook, mis valmistati veest, odralinnastest ja humalatest.

ÜHEKSA PÕHJUST, MIKS INIMESED ÕLUT ARMASTAVAD:
Õlu maitseb hästi
Õlu paneb end paremini tundma
Õlu on värskendav
Õlu on ilus
Õllesortide arv on piiramatu
Õlu paneb inimesed suhtlema
Õllel on ajalooline väärtus
Õllel on kultuuriväärtus
Õlu muudab su loominguliseks

–Et õlu kangem oleks ja paremini pähe hakkaks, tõi õllepruul humalate keetmise ajal vana vankriratta tüki, niisuguse, mis ilmas juba palju veerenud. Keerutanud seda paar-kolm korda ümber oma pää, et siis õlut pääs ka nii keerlema hakkaks, nagu seda ratas teinud. Siis pandud ratas tulle, millel humalad keenud. Sarnaselt keedetud õlut pidi siis hästi „pähe hakkama“.

–Vanasti inimesed rääkisid, et sügisel peab otra lõikama sirbiga, muidu ei saa jõulu ajal pähe hakkavat õllemärga.

–Kui õlu ei tahtnud käärima hakata, toodud laudast vana emis. Üks hakanud emise kõrvast kinni, teine utsitanud malakaga tagant. Nii veetud siga kolm korda päripäeva ümber õlletõrre ja suitsutatud seakarvadega tõrre alumist serva niikaua, kuni õlu käima hakanud.

–Selleks, et õlu ära ei kaetataks, oli seda targem pruulida öösel.

–Kui Toomapäeval õllel käärimisel rõngad peal olnud, siis tulnud peresse järgmisel aastal pulmi. Kui rist peal olnud, siis surma. Kui Toomapäeval õlut hästi käima läks, tuli järgmisel aastal õnne. Kui käärima ei hakanud, siis õnne ei olnud.

Alkohol ei ole üksnes meeli ülendav jook. Aegade algusest peale on see olnud inimklultuuri peamine liikumapanev jõud ning kannustanud kunsti, keele ja religiooni arengut.