Alkeemia võimaldas sellega tegelejate sõnul neil omandada tõelised teadmised ja võimu. Alkeemia eesmärkideks oli tarkade kivi valmistamine ja elueliksiiri loomine. Esimesel oli võime muuta madalamaid metalle õilsateks metallideks (hõbe või kuld) ja teisel anda noorust ning pikendada eluiga.

Nimetus tulenes vanaegiptuse sõnast „keemia“, mis tähendas kas musta maad, musta maagiat või metallide sulatamise kunsti. Araablased lisasid eesliite al- ning nõnda kujuneski välja mõiste „alkeemia“.

Araablased võtsid üle egiptlaste alkeemiaalased teadmised ning arendasid neid edasi. Araablaste vahendusel õppisid alkeemiat tundma ka eurooplased. Tuntuim araablasest alkeemik oli Abu Ali Ibn Sina ehk Avicenna (980–1037), kes töötas välja õpetuse metallide loomusest. Euroopa tähtsaimad alkeemikud olid Albertus Magnus (Albert Suur, 1193–1280) ja Roger Bacon (u 1214–1292).

Alkeemiaga tegeles ka Isaac Newton (1643–1727), kes püüdis leida universaalset lahustit, milles lahustunud metallid muutuksid kullaks.

Kompass – esmakordselt mainitud 1190. aastal Pariisis. Tõenäoliselt pärit Hiinast.

Paber – leiutati Hiinas, jõudis araablaste vahendusel Euroopasse 13. sajandil, hakkas välja tõrjuma pärgamenti.

Prillid – kumerläätsed leiutati Firenzes 1280. aastatel, nad aitasid lühinägelikkuse puhul, püsisid samal kujul 15. sajandini.

Mehaaniline kell – 13.–14. sajand

Granuleeritud püssirohi – võeti kasutusele 14. sajandi lõpul, tänu granuleerimisele kasvas püssirohuplahvatuse jõud.

Raudrüü – võeti kasutusele 14. sajandi lõpus.

Liivakell – tõendid esmakordsest kasutamisest pärinevad Sienast (Itaalia) aastast 1338, liivakell on antiikaegse veekella edasiarendus, mis võitis kasutajaid eriti külmema kliimaga maades, sest liiv (erinevalt veest) ei jäätunud.

Suurtükk – jõudis Euroopasse Hiinast kas mongolite või araablaste vahendusel, esmakordselt olevat Euroopas kasutatud Metzi lahingus 1324. aastal. Francisco Petrarca kirjeldas 1350. aastal suurtükke kui tavalist ja igapäevast relvaliiki.

Õlivärvidega maalimine – esimese õlimaali maalis flaami kunstnik Jan van Eyck umbes 1410. aastal.