Nagu öeldud, tegelesid habemeajajad kõigega, alates habemete ja juuste piiramisest, lõpetades jäsemete amputeerimisega. Arvati, et halva vere välja laskmine aitab patsiente ravida, mistõttu habemeajajad panid ka kaane või lasid aadrit.

„Päris“ arstid eelistasid akadeemilist tegevust ülikoolides ning ravisid patsiente neid jälgides ja konsulteerides, sest pidasid kirurgiat alaväärtuslikuks käsitööks.

Haigused olid keskajal tavaline nähtus ning moodustasid olulise osa inimese elust. Palju inimesi suri higistamishaiguse epideemiasse (arvatavasti gripp). Paljud surid rõugetesse (näiteks Elizabeth I, kes andis rõugete ravimiseks ka oma lahenduse – ta mähiti punastesse riietesse). Väga levinud oli ka süüfilis. Näiteks Eestis oli 15. ja 16. sajandi vahel lausa kaks suuremat epideemiat. Suur oli surmus ka düsenteeriasse ning naised surid sünnitustel peamiselt infektsiooni tõttu.

Arstid arvasid, et kehad on üles ehitatud neljale vedelikule: veri, lima ehk flegma (loiduse tekitaja), kollane sapp (viha tekitaja) ja melanhoolia ehk must sapp. Tervel inimesel on kõik kehavedelikud tasakaalus ja kui mõnda saab liiga palju, oledki haige. Kui sul on liiga palju verd, siis tuleb panna kaanid või lasta aadrit. Teiste kehavedalike liigsust saab ravida söömise, dieediga või lahtistitega. 

Üks enamlevinud mooduseid haiguste diagnoosimiseks oli uroskoopia (uriini uurimine) – lähtuti uriini tulemisest, lõhnast, värvist ja maitsest.

Ekslikult arvatakse, et kirurgid ei tundnud anesteesiat ehk tuimestust. Tegelikult siiski kasutati oopiumit ja surmaputke, mõlemad aga võisid vale doosi korral tappa. Doseeriti lihtsalt tunde ja kogemuse järgi.

Keskmine oodatav eluiga oli sünnist 35 eluaastani. See on siiski keskmine eluiga ja oli põhjustatud laste suremusest. Pooled lapsed surid enne, kui nad said 16. Kui oli aga jõutud sinna ikka, elati 50–60, mõned isegi 70–80 aastat.