Kapiitel ehk orduametnike kogu pidas oma nõupidamisi selleks otstarbeks kohandatud saalis – kapiitlisaalis –, kus igal ordukäsknikul ja rüütlil oli oma koht vastavalt tema tähtsusele. Kesksel kohal istus osalevatest rüütlitest orduhierarhias kõige kõrgem.

Kapiitlil arutati kõiki päevakajalisi probleeme, sõja ja rahu küsimusi, majandus- ja maksuküsimusi ning mõisteti kohut.

Esimesed mõõgad valati pronksist umbes 5000 aastat tagasi Vahemere piirkonnas. Mõõk oli ülikute ja valitsejate relv, jõu ja võimu sümbol. Eesti vanim pronksmõõk on umbes 2700 aastat vana ning on valmistatud tänapäeva Austria territooriumil Hallstatti kultuuri alal.

Vanimad raudesemed pärinevad samuti Vahemere piirkonnast ja on umbes 4500 aastat vanad. Nad olid haruldased ja kättesaadavad ainult kõige rikkamatele. Raua sulatamine ja raudmõõkade valmistamine algas umbes 3000 aastat tagasi Hallstatti kultuuri alal.

Antiikajal jäi mõõk teisejärguliseks, kuna sõjavägede põhiliseks jõuks oli professionaalne, pikkade odadega jalavägi. Egiptlaste pronksmõõgad olid sirbikujulised, kreeklaste mõõgad ja roomlaste gladiused lühikesed, sirged ja kaheteralised

Viikingid pidasid mõõku erilise au sees, mistõttu olid paljudel mõõkadel nimed: Odini Leek, Haavade Lohe, Veretõrvik jms. Paljude mõõkade teramikud valmistati mustrilisest nn damastseeritud terasest – peeneid teras- ja raudlatte kokku tagudes. Lõiketerad valmistati siiski võimalikult puhtast terasest ning keedeti mustriliste südamike külge.

Keskaegne rüütel tegutses Jumala teenistuses. Tema mõõga käepide kujutas Püha Risti, sirge teramik ausust ja sirgjoonelisust, terad võitlust ülekohtuga. Mõõgateradel oli kirjad: HOMO DEI (Jumala (sõja)mees), IN NOMINE DOMINI AMEN (Issanda nimel, aamen).

Tähtsamaks uuenduseks oli vastukaalu tekitav mõõganupp, seega tundusid terasest õhukesed teramikud kergemad.

15. sajandi alguses hakkas mõõkade tähtsus tulirelvade tulekuga vähenema. Rüütlite asemele astus uus sõdurite klass: madalat päritolu, uue ilmavaatega palgasõdurid. Muutusid ka salmid nende mõõkadel: „Ilmas pole midagi paremat, kui ilusad naised ja raha“.

Alates 16. sajandist muutusid mõõgaterad õhukesteks ja kitsasteks ning kaitseraud arenes tervet kätt katvaks „korviks“. Mõõk muutus kergeks ja elegantseks, aadlimehe igapäevaseks lisandiks. Uue võitlusstiili – vehklemise – tulemusena arenes välja elastse teraga rapiir.

Jalaväelased kandsid mõõka kuni 19. sajandi keskpaigani, ratsaväes püsisid kasutusel kõver saabel ja sirge palašš ning mereväes abordaažisaabel. 20. sajandil muutus mõõk ohvitseride paraadrelvaks.