24. veebruaril 1918 kuulutati välja iseseisev Eesti Vabariik. Tallinna miilitsaülem Aleksander Hellat andis välja päevakäsu nr. 1 korra jaluleseadmiseks linnas. 25. veebruaril algas Saksa okupatsioon. Saksa keisririik ei tunnistanud Eesti Vabariiki, Ajutine Valitsus läks põranda alla ja miilitsa tegevus peatus.

11. novembril 1918 lõpetas Compiègne’i vaherahu I maailmasõja. Ööl vastu 12. novembrit 1918 võeti Aleksander Hellati juhtimisel sakslastelt üle linna politseijaoskonnad. 12. novembrit 1918 loetakse Eesti politsei asutamise päevaks.

Aastail 1918–1919 tegutses politsei Vene Ajutise Valitsuse miilitsaseaduse alusel. Militsionäärid abistasid sõjaväevõime, hoidsid vaos kuritegevust ning korraldasid operatsioone väejooksikute, salaviinatootjate ja spekulantide tabamiseks.
Fotodel: Tallinna politseijaoskondade ülemad (1919) ja Aleksander Hellat.

18. oktoobril 1919 võeti Miilitsa Peavalitsuse ringkirjaga kasutusele nimetus „politsei“ ja militsionäärid nimetati ümber kordnikeks.

17. detsembril 1919 võttis Eesti Vabariigi Asutav Kogu vastu seaduse “Politseikorraldus”. Alates 1. jaanuarist 1920 sai miilitsast Siseministeeriumile alluv politsei, mida juhtis Politsei Peavalitsus. Maakondades ja linnades moodustati politseiringkonnad, mis jagunesid jaoskondadeks ja rajoonideks. 

5. jaanuaril 1920 asutati kriminaalpolitsei, mida juhtis Kriminaalpolitsei Peavalitsus, ja 12. aprillil 1920 kaitsepolitsei (KAPO), mida juhtis Kaitsepolitsei Peavalitsus. 

3. detsembril 1921 hakkas ilmus ajakiri Eesti Politseileht.

Fotodel: Järva politseiülem ja tema abi ning rajoonide ülemad ja Türi kordnik (1922). 

Ajakirja Eesti Politseileht Nr. 2 esileht.

20. mail 1924 võttis Riigikogu vastu välis-, kriminaal- ja kaitsepolitsei ühendamise ajutise seaduse, millega ühendati seni iseseisvad ametid Politsei Peavalitsuse juhtimise alla.

1. detsembril 1924, mil toimus enamlaste riigipöördekatse, langes Eesti riiki kaitstes viis politseiametnikku ja kolm sai haavata. Asjaolu, et mõned politseinikud ei olnud neile seatud ülesannete kõrgusel, andis tõuke Politseikooli avamiseks.

1925. aastal muudeti politseiringkonnad prefektuurideks. 1940. aastaks oli Eestis üheksa politseiprefektuuri: Tallinna-Harju, Tartu-Valga, Viru-Järva, Lääne, Saare, Viljandi-Pärnu, Petseri-Võru, Narva ja raudtee prefektuur.

1. jaanuarist 1926 võeti kasutusele väljendid politseidirektor, prefektuur, prefekt, komissar, konstaabel, assistant jt.

Fotodel: Kuressaare jaoskonna politseiametnikud (14.06.1927) ja Eesti-Läti politsei kergejõustikuvõistlus (1923)

16. veebruaril 1925 otsustas valitsus asutada Politseikooli eriharidusega ja korralikult välja õpetatud politseinike ettevalmistamiseks. Politseikooli kõrgemas klassis kestis õppetöö 6 kuud ning selle lõpetajad asusid tööle konstaablitena, alama klassi lõpetajad asusid tööle kordnikena. Aastail 1925–1940 lõpetas Politseikooli kõrgema klassi 534 meest ning alama klassi 532 meest.

Kasvandikele õpetati praktilist politseitegevust (kuritegude jälgimise tehnika ja kurjategijate registreerimine, julgeoleku ja korra kaitsmine, riviteenistus, laskmine, esmaabi andmine, enesekaitse jms), seaduste tundmist ja vastavalt kutseala vajadusele üldaineid.

Politseikooli direktoriks aastail 1925–1940 oli Eduard Mets.

Fotodel: Politseikooli kõrgema klassi 12. lennu enesekaitseharjutus (1935).

Politseikooli katsekomisjon 1920ndate keskel. Vasakult esimene on Politseikooli direktor Eduard Mets.

1. aprillil 1929 määrati Tallinnas ametisse esimene liikluspolitseinik Anton Arumäe.

30. märtsist 1933 kohustati kordnikke ja konstaableid kandma teenistuses kumminuia. Seda ei tohtinud kasutada põhjenduseta ega ähvardamiseks, vaid ainult löökide andmiseks, ja selle kasutamise kohta pidi tegema otsesele ülemusele kirjaliku ettekande.

12. märtsil 1934 viisid Konstantin Päts ja Johan Laidoner läbi sõjalise riigipöörde, mille tulemusel vallandati vapsidega seotud politseiametnikud. 

28. augustil 1935 andis riigivanem oma dekreediga välja “Politsei distsiplinaarseadustiku”.

1937 avati Narva-Jõesuus politseiametnikele puhkuse veetmiseks 11 pansionaadi tüüpi hoonet.

1. märtsil 1938 kehtestati uus välisteenistuse kord, mis seisnes postiteenistuse asendamises patrullteenistusega.

Fotol: Rakvere ettevõtja August Stein oma autos. Apollo, mudel 10/40PS, oli Rakvere esimene sõiduauto. Liikluspolitseinik Viru ja Vene tänava nurgal.

1921. aastast kasutati Eesti politseis Belgias toodetud automaatpüstoleid. Browning FN. 7,65-mm kaliibriga püstoli pikkus oli 154 mm, kõrgus 99 mm, paksus 27 mm, kaal tühja magasiniga 567,2 g, täidetud magasiniga 620,05 g.

Politseinik tohtis kasutada tulirelva:

1. kui talle tungis kallale relvastatud isik,
2. kui talle tungis kallale ilma relvadeta üks või mitu isikut ja politseinikul ei jäänud muud enesekaitsevõimalust,
3. kui oli tarvis kaitsta teisi isikuid ja muid kaitsevõimalusi polnud,
4. vastupanu osutavat kurjategijat kinni võttes, põgenevat kurjategijat tabades, kui muid kinnivõtmise võimalusi polnud,
5. vangimajast või vahi alt põgenemise korral.

Fotodel: Politseikooli kõrgema klassi 12. lennu laskeharjutus (1935).

Politseiametnikud õppustel (1935).

Politseiametnik pidi olema Eesti Vabariigi kodanik, täisealine (vähemalt 20-aastane), füüsiliselt terve, laitmatute ja karskete elukommetega. Politseisse ei tohtinud võtta eeluurimise- ja kohtualuseid, kohtulikult karistatuid, maksuvõimetuks või võlgnikuks tunnistatuid ja pillamise pärast eestkoste alla antuid. Välispolitseinikelt eeldati üldjuhul kaitseväeteenistuse läbimist.

Politseidirektor ja prefektid pidid olema kõrgharidusega. Vähemalt keskharidus pidi olema abiprefektidel ja politseikomissaridel. Konstaablite ja kordnike kohta kehtis täieliku algkooli (6 klassi) või vähemalt 4-klassilise hariduse nõue ja neil pidi olema Politseikooli kõrgema või alama klassi kutsetunnistus.

Fotodel: Politseikooli rühm Tallinn-Harju prefektuuri aastapäeva paraadil (12.11.1938). Politseikooli abikomissar R. Lehova (1925).

1933. aastal võeti Tallinnas ja Tartus, hiljem ka teistes prefektuurides kasutusele kummist lööginuiad. Kumminuia kanti kas vasakus käes rihma otsas või peidetuna vasakus varrukas.

Politseinik tohtis kasutada kumminuia:

1. rahvahulka laiali ajades, kui sõnaline korraldus tulemusi ei anna,
2. enesekaitseks nende isikute vastu, kes kallale tungivad,
3. isikute vastu, kes tungivad kallale kodanikule, ega lõpeta kallaletungi suusõnalise nõudmise peale,
4. korrarikkujate ja korratuste tekitajate korralekutsumiseks, kui need ei alistu sõnalisele korraldusele,
5. isikute vastu, keda seaduse või kohtuotsuse põhjal tuleb vahistada või keda on õigus kaasa kutsuda seaduses ettenähtud korras, kuid need isikud tõrguvad kaasa tulemast,
6. juhtudel, kui lööginui võib asendada tulirelva.

Fotodel: Politseinikud kontrollivad veoautot (1939). 

Politseinik koostab protokolli (1939).

17. juunil 1940 okupeeris Punaarmee Eesti Vabariigi ning võim riigis läks vasakpoolsele nukuvalitsusele. 21. juulil kuulutati välja Eesti NSV, mis 6. augustil 1940. aastal “astus” NSV Liidu koosseisu.

16. juulil 1940 vallandati Politseitalituse direktor Juhan Sooman jt politseijuhid, arreteeriti ning küüditati NSV Liitu. 11. septembril 1940 likvideeriti Eesti Politsei ning tema ülesanded anti üle miilitsale.

Arreteerimisest ja küüditamisest pääsenud politseinikud teenisid Saksa okupatsiooni ajal Eesti Omavalitsuse Sisedirektooriumi Politsei ja Omakaitse Valitsuses (1941–1942) ning Politseivalitsuses (1942–1944). 

Pärast Nõukogude okupatsiooni taastumist 1944. aasta sügisel, asus taas tegutsema Eesti NSV miilits, mis tegutses kuni 1991. aastani.

Fotodel: Politseiniku ametivanne (Mina tõotan ja wannun ustawaks jääda Eesti demokraatlikule wabariigile ja tema seaduslikule walitsusele, ning oma südametunnistuse järele ausasti täita kõiki neid kohuseid, mis minu kätte usaldatud amet mulle peale paneb, teades, et seadus ametkohuste rikkumist karistab). Paide politseikogu (18.11.1939).

30. märtsil 1990 võttis ENSV Ülemnõukogu vastu otsuse Eesti riiklikust staatusest, millega kuulutati välja üleminekuperiood omariikluse taastamiseks. 8. mail 1990 nimetati Eesti NSV ümber Eesti Vabariigiks.

20. septembril 1990 võttis Eesti Vabariigi Ülemnõukogu vastu politseiseaduse, millega algas miilitsastruktuuri kaotamine ja politsei taasloomine. 31. oktoobril 1990 määrati politseipeadirektoriks Jüri Nurme.

1. märtsil 1991 asus miilitsa asemel tööle politsei, mis jagunes vastavalt oma ülesannetele väli-, liiklus- ja kriminaalpolitseiks, mida juhtis Politseiamet.

2004. aastal loodi neli prefektuuri: Põhja, Lääne, Ida ja Lõuna prefektuur. Politsei tööd juhtis politseipeadirektor. Politseiharidust andis Sisekaitseakadeemia politseikolledž.

Fotodel: Konfiskeeritud relvad Õismäe politseijaoskonnas (1992), Tartu politseiauto (1990), K-Komando (1997).

12. veebruaril 1991 moodustati Eesti Kaitsepolitsei, mille direktoriks 13. veebruaril nimetati Jüri Pihl. 25.–26. veebruaril 1991 võeti tööle esimesed 16 kaitsepolitsei töötajat.

21. aprillil 1993 võttis Riigikogu vastu Kaitsepolitseiameti moodustamise otsuse ning 16. juunil 1993 nimetati Jüri Pihl kaitsepolitsei peadirektoriks.

1. märtsil 2001 jõustus julgeolekuasutuste seaduse muutus, millega Kaitsepolitseiamet muutus politseiasutusest julgeolekuasutuseks.

Politseiseaduse kohaselt on kaitsepolitsei ülesanneteks võitlus organiseeritud kuritegevuse ja terrorismiga, riigi territoriaalse terviklikkuse ja riigisaladuste kaitse, teadus-, tehnoloogia- ja ärisaladuste kaitse, rahvuslike kultuuriväärtuste, riigiasutuste, poliitika- ja riigitegelaste ohutuse tagamine.

Fotol: Eesti Kaitsepolitsei peadirektor Jüri Pihl ja siseminister Edgar Savisaar (1995).

Pommirobotit kasutatakse ohtlike esemete ohutusse kohta transportimiseks. Tegemist on Politseimuuseumi eritellimusel valmistatud prototüübiga (2016 aastal).
Nähtav pommirobot on tõepärane koopia. Võimeline edastama kaamerapilti (3 erinevat vaadet), edastama heli. Võimeline liikuma maastikul ja siledal teel, ületama trepiastmeid ning tõstma mitmeid kilosid.