Uksest sisse piiludes, näete vangidelt konfiskeeritud külmrelvi, ehk nugasid, mis nad on ise teinud või kuskilt saanud. Keerates end aga ringi näete kurjategijatelt konfiskeeritud relvi. Need relvad on kätte saadud näiteks kurjategijaid kinni pidades, läbiotsimise või millegi muu käigus leitud.

Kokkuvõte süüdistusest Andrei Iljuhhinile: Kahe politseiniku tapmine ja kolmanda haavamine. Terroristlikku grupeeringusse kuulumine (niinimetatud organiseeritud kuritegevuse paragrahvi tollal veel ei olnud). Karistus: 15 aastat vangistust.

Traagilised sündmused toimusid 1994. aasta 15. detsembri öösel kella 2.40 paiku, kui Paide politseinikud Argo Kivi, Marek Lemming, Janek Tšeljadinov ja Väino Neido autoga Mäo ristmikul patrullisid. 

Tallinna poolt tulnud Kamazi peatades ei teadnud nad, et auto koormaks on eelmisel õhtul Tallinnas röövitud viina ja vahuveini kastid. Samuti seda, et autokabiinis istuvad mehed on endised dessantväelased Andrei Iljuhhin ja Nikolai Mitjugin. 

Koorma kontrolli ajal väljusid Iljuhhin ja Mitjugin veokist ning avasid politseinike pihta automaaditule. Politseinik Lemming hukkus sündmuskohal, Kivi suri teel haiglasse ja Tšeljadinov sai tulevahetuses raskelt vigastada.

Mõrva järel jätsid kurjategijad põgenesid. Politseinikel õnnestus Iljuhhin üsna kiirelt kinni võtta, kuid Mitjugin põgenes Venemaale ja on senini vabaduses.

Pärast Mäo sündmusi sai kõikidele politseipatrullidele kuulivesti kandmine kohustuslikuks. 

Sündmuspaigast 50 meetri kaugusel avati 1995. aastal mälestusmärk hukkunud politseinikele.

Kohtuotsus: Kuigi prokurör nõudis surmanuhtlust, mõisteti Andrei Iljuhhinile 15 aastat vanglakaristust. Kohtunik Helve Särgava sõnul arvestas kohus Andrei Iljuhhinile karistuse mõistmisel, et politseinike tapmine ei olnud ette kavandatud, mistõttu olid läbimõtlematud ka võimalikud tagajärjed. Terrorismis kedagi grupeeringu liikmetest süüdi ei mõistetud.

Kokkuvõte süüdistusest: Ringmaa korraldas aastatel 1994–2005 Tallinnas ja Harjumaal 11 plahvatust, milles hukkus 7 ja sai vigastada 6 inimest. Seejuures jäid kaks plahvatust katse staadiumisse, kuna lõhkeseadeldis ei plahvatanud. Karistus: 15 aastat vangistust.

Märt Ringmaad võib selgelt pidada Eesti kõige kurikuulsamaks pommipanijaks. Prokuröri sõnul oli plahvatuste puhul tegemist kõige ohvriterohkema kuritegude seeriaga Eesti ajaloos. Miks Ringmaa kõike seda tegi, ei ole senini lõplikult selge. Plahvatuste korraldamises ta end süüdi tunnistanud. Pärast Ringmaa kinnipidamist plahvatused lõppesid.

Kaitsepolitsei tuvastas eeluurimise käigus Märt Ringmaa seotuse järgmiste plahvatustega:
1. 5. detsembril 1994. aastal purunes plahvatuse tagajärjel Harjumaal Kuusalu vallas Kiiu külas sauna välissein, katus ja sisustus;

2. 18. detsembril 1998. aastal plahvatas Pae 48 trepikojas lõhkekeha. Hukkusid 46-aastane Nina ja tema kaheaastane lapselaps, vigastada sai veel kaks inimest. Plahvatuse tagajärjel varises kokku elumaja esimene trepikoda ning muutus elamiskõlbmatuks seitse korterit;

3. Ööl vastu 22. septembrit 2000. aastal toimus Sõpruse pst 249 maja esimesel korrusel Hansapanga sularahaautomaadi juures plahvatus, mille tagajärjel muutus sularahaautomaat kasutamiskõlbmatuks ning purunesid kõrvalolevad vitriinaknad;

4. 4. jaanuari varahommikul 2001. aastal toimus plahvatus Vikerlase 23 maja juures asuva sularahaautomaadi kõrval; mille tagajärjel muutus sularahaautomaat kasutamiskõlbmatuks ning purunesid kõrvalolevad vitriinaknad;

5. 11. aprillil 2001. aastal avastati Punane 15 juures asuva klaastara kioski kõrvalt lõhkeseadeldis;

6. 2003. aasta 11. mai varahommikul toimus plahvatus Pae 23a elumajas. Surma sai Valentina (56), kergeid tervisekahjustusi põhjustas plahvatus ühele isikule. Plahvatuse tagajärjel muutusid kaks korterit elamiskõlbmatuteks, purunesid enamus elumaja esimese tiiva akendest;

7. 2003. aasta 19. novembri öösel avastati Pae 23 trepikojast lõhkeseadeldis;

8. 17. mail öösel 2004. aastal plahvatas pomm Pae 23a esimese korruse korteris. Kergeid vigastusi sai 57-aastane mees. Korter, kus pomm plahvatas, muutus elamiskõlbmatuks, ka purunes enamik maja akendest;

9. 3. septembri varahommikul 2004. aastal toimus plahvatus Pae tn 68/78 maja juures asuvas taksofoni kabiinis. Plahvatuse tagajärjel said surma Pjotr (55) ja Ljudmilla (55).

10. 6. aprilli hommikul 2005. aastal toimus Punane 17a maja lähistel plahvatus, mille tagajärjel sai vigastada üks inimene. Kahjustusi said klaastara kiosk, kõrvalasuv koolimaja, mõned korterid, kontor ja kolm autot;

11. 9. septembri hommikul 2005. aastal toimus Pae 56 maja esimese korruse korteri rõdu all plahvatus, milles hukkus 66-aastane Vitautas ja kergemaid kehavigastusi sai alaealine noormees. Plahvatuse tagajärjel said kahjustusi elumaja erinevad konstruktsioonid, purunesid elumaja ja kõrvalasuva koolimaja aknad.

12. 3. novembri hommikul 2005. aastal toimus Pae 19 piirdeaia juures plahvatus, mille tagajärjel hukkus 27-aastane Aleksandr.

Kohtuotsus: 23. märtsil 2009 tunnistati Märt Ringmaa süüdi lõhkeseadeldise ebaseaduslikus käitlemises, mõrvakatses ja kelmuses ning kohus mõistis talle karistuseks 15 aastat vangistust.

Ringmaa mõisteti süüdi 11. aprillil 2001 Tallinnas Punane tänav 15 klaastaara kioski juurde lõhkeseadeldise paigaldamises ning 19. novembril 2003 Pae tänav 23 maja esimese korruse trepikotta lõhkeseadeldise toimetamises, kusjuures kummalgi juhul pomm ei plahvatanud. 

Muudes süüdistuse episoodides mõisteti Ringmaa õigeks.

Märt Ringmaa suri 30.06.2021.

Kokkuvõte süüdistusest: Haavas raskelt 1996. aasta 27. aprillil teda kinni pidada üritanud politseinikku Mart Laant, kes suri samal ööl operatsioonilaual. Karistus: Surmanuhtlus, mis muudeti eluaegseks vangistuseks.

Raske lapsepõlvega, lastekodudes kasvanud Romeo Kalda sattus kuritegelikule teele juba noorena. Järgnesid Sindi erikool, koloonia ja pisut hiljem juba Patarei vangla. 22-aastane Kalda põgenes 12. jaanuaril 1996 konvoibussist, kui teda viidi Harju maakohtust tagasi Patareisse.

Ligi 3 kuud hiljem, tagaotsitavana, murdis Romeo Kalda sisse ühte Koorti tänava korterisse Lasnamäel. Kohale saabunud politseikomissar Mart Laan märkas vargaid ning kõlasid esimesed lasud. Laan asus jälitama TT püstoliga varustatud Kaldat, kes varjas end liftišahti taha ning tulistas lähenevat politseikomissari jalga, kätte, kõhtu ja südame alla. Komissaar Laan suri samal ööl haiglas. 

Kalda üritas ühe 5. korruse korteri rõdult linadest köie abil põgeneda, kuid ta tabati.

Kohtuotsus: Karistuseks mõisteti Kaldale surmanuhtlus, kuid Tallinna ringkonnakohus asendas selle 1997. aasta veebruaris jõustunud kriminaalkoodeksi muudatuse järel eluaegse vanglakaristusega. 

Hiljem, vanglas olles, tunnistati Kalda süüdi ka mõrvale kihutamises ja piinamises ning talle mõisteti liitkaristuseks 8 aastat vangistust.

Kokkuvõte süüdistusest: Bajuk peksis 2009. aasta 23. novembri hommikul Tallinnas Šnelli tiigi läheduses kaht naist pesapallikurikaga ning põgenes sündmuskohalt. Üks naistest suri, teine sai raskelt vigastada. Lisaks süüdistati Bajukki ka kuu aega hiljem toimunud vägistamiskatses. Karistus: 20 aastat vangistust.

Tegemist on Eestis ühe enim meediatähelepanu pälvinud mõrvalooga. Kuriteost vahistamiseni kulus üheksa kuud. Uurimise käigus võeti sadakonnalt isikult DNA-proove, Raul Koppelmaa juhitav Põhja politseiprefektuuri mõrvarühm analüüsis 1200 tundi valvekaamerate videoid ja 2,75 miljonit telefonikõnet.

27. augustil 2010 vahistati Bajuk Harju maakohtu loaga, süüdistatuna naisterahva vägistamises Tallinna–Klooga maanteel 1. jaanuaril 2010. Vägistamist ja kurika-kuritegu ühendasid leitud DNA-proovid. Prokuröri sõnul “tunnistas Bajuk eeluurimisel üldjoontes oma süüd kõigis kuriteoepisoodides“.

Miks Bajuk seda kõike tegi? „Seda on küll väga keeruline mõista, aga ta enda sõnade kohaselt oli tal lihtsalt väga kehv päev olnud,” ütles Põhja prefektuuri organiseeritud ja raskete kuritegude talituse juht politseileitnant Raul Koppelmaa. Ajalehetedes on varem kirjutatud, et mehel oli muu hulgas probleeme nii oma abikaasa kui ka teiste naisterahvastega. Tähelepanuväärne on, et Bajuk töötas ühes vanalinna nooblimas restoranis kokana, olles kolleegide seas hinnatud tubli töötajana ning vaikse ja viisaka inimesena. Bajuk läks tööle ka samal päeval, kohe pärast mõrva sooritamist.

Kohtuotsus: 21. märtsil 2011 leidis Harju maakohtus, et Bajuki süü mõrvas, mõrvakatses, vägistamises ja purjuspäi autojuhtimises on tõendatud ning mees peab 20 aastat trellide taga veetma.

Kokkuvõte süüdistustest asotsiaalide jõugule: Erik Korol, Vladimir Dervojed ja Anna Puzakevitš tapsid 1997. aasta 29. juunil tekkinud tüli käigus Tallinnas Kadrioru pargis 43-aastase Sulev Luige, pussitades teda noaga ja šašlõkivardaga ning lõigates kaela. Karistused: Dervojed – 12 aastat vangistust, Erik Korol – 10 aastat vangistust, Anna Puzakevitš – 8 aastat vangistust. Oleg Omeltšenko – 1 aasta vangistust kuriteost mitteteatamise eest.

VASTUOLULINE MÕRVAMOTIIVMiks Luik üldse oma Kadrioru kodumaja taga lõket tegevate asotsiaalide juurde läks ja millest tekkis tapmiseni viinud tüli, ei ole lõpuni selge.  

Vaatamata Sulev Luige tagasihoidlikule iseloomule ja tapjate korduvalt muutunud jutule, leidis kohus, et näitleja Sulev Luik läks mõrvaööl siiski ise piknikku pidanud seltskonna juurde. Seda tõendavat enne mõrva toimunud telefonivestlus suvilas olnud abikaasaga, kellele näitleja tunnistas, et tal ei tule und. 

Mõrtsukate ütluste põhjal järeldas kohus, et Korolil tekkis joomaseltskonnaga liitunud Luigega mingil hetkel sõnavahetus, mis paisus kakluseks. Koroliga liitus Dervojed, kes lõi hoopidest pikali kukkunud näitlejale noaga surmava haava südamesse. Seepeale lõi Korol Luigele mitu korda šašlõkivardaga rindu. Et ohvrit ära ei tuntaks, peksis Dervojed näitlejat kiviga näkku. Hiljem lõikus Puzakevitš Luige kaelale kaks haava.

Kohus toetas oma otsuses riikliku süüdistaja Dilaila Nahkuri ning kannatanu esindaja vandeadvokaat Aivar Pilve seisukohta, et kohtualuste väited, justkui põhjustanuks tapmisega lõppenud konflikti näitleja lähenemiskatsed Korolile ja Puzakevitšile, on väljamõeldis.

Kinnitust leidis ka langetõbisest Koroli erakordne agressiivsus ning konfliktsus, mis alkoholi mõjul ilmselt veelgi võimendus. Seetõttu võis mõrtsukate motiiviks Luik tappa olla ükskõik milline põhjus, kas või Luige soov seltskonnast lahkuda. 

Kohus leidis ekspertide arvamusele toetudes, et Luik tarbis lõkke ääres koos oma hilisemate tapjatega alkoholi, mistõttu avastati hiljem tema verest 1,3 promilli alkoholi. Eksperdi hinnangul pruukis Luik alkoholi umbes 3,5 tundi enne tema tapmist. Väide, et karsklasena tuntud näitlejasse valati alkoholi pärast tema surma, on välistatud.

Kohtuotsus: Kohus leidis 1998. kevadel, et Vladimir Dervojedi, Erik Koroli ning Anna Puzakevitši süü näitleja tapmises on leidnud igakülgset tõestamist ning vaatamata kohtualuste pidevale ütluste muutmisele peab Dervojed vanglasse minema 12, Korol kümneks ning tema elukaaslane Puzakevitš kaheksaks aastaks.

Kokkuvõte süüdistustest: Ustimenko (sündinud 23.04.1981) tappis 2001. aasta veebruarist maini Eestis viis inimest ja Lätis ühe. Politsei on tõestanud, et Ustimenko ja tema kaasosalise, Dmitri Medvedevi kuritegude seerias kaotas elu kokku seitse inimest, vigastada sai kuus. Karistus: Eluaegne vanglakaristus.

USTIMENKO JA MEDVEDEVI KURITEGUDE JADA
2002. aasta kevadel tapsid Venemaalt üle Narva jõe Eestisse ujunud Ustimenko ja Medvedev ligi ühe kuu jooksul Tartus, Tallinnas, Sillamäel ja Lätis kokku viis inimest ja haavasid rängalt veel mitut.

18. märtsi öösel kell 4.25 panid Ustimenko ja Medvedev plahvatama pommid Tallinnas Roosikrantsi 8a relvapoe ees. Vitriinist võeti hilisem taparelv.

29. märtsil kella 21 paiku tapeti Tallinnas Filtri teel lasuga pähe 45-aastane taksojuht. Saagiks 200 krooni ja vana mobiiltelefon.

31. märtsil kell 19.45 tapeti Tartus lasuga pähe keldripoe 51-aastane naismüüja Galina. Poest saadi tuhatkond krooni.

11. aprillil kell 14.50 haavati lasuga pähe Tartu kesklinna toidupoe 22-aastast müüjannat Reelikat. Müüja suutis komberdada naaberpoodi, kust talle kiiresti kiirabi kutsuti. Saagiks saadi kassast 700 krooni ja müüjanna mobiiltelefon.

24. aprillil kella 16.30 paiku tapeti lasuga pähe Sillamäel raha vedanud 24-aastane puuviljalao töötaja. Roolis istunud 36-aastane raamatupidajanna jäi ellu, ehkki sai tabamuse pähe. Ära viidi väidetavalt 50 000 krooni.

3. mai hommikul kella 9.30 paiku tapeti Tallinnas Tartu mnt. 73 jahinduspoe 25-aastane müüja Indrek. Poest rööviti karp padruneid.

2002. aasta 5. mai ööl kella 2.30 paiku toimus tulevahetus Läti Valkas. Dmitri Medvedevi laskudest hukkus Läti patrullipolitseinik, haavata said ka tema paarimees ja turvamees. Medvedev lasti maha, Ustimenko kadus pärast sõbra hukkumist pimedusse.

2002. aasta 8. mai hommikul said Poola piirivalvurid Ustimenko kätte Suwalki bussijaamas. Tema tegelik isik sai selgeks tänu Interpoli kaudu levitatud fotole.

Kohtuotsus: 2004. aasta 15. märtsil mõistis Tallinna linnakohtus Ustimenkole viie inimese tapmise, kahe inimese mõrvakatse ja mitme muu raske kuriteo eest eluaegse vangistuse. 

Kokkuvõte süüdistustest: Mosin tappis aastatel 1991–1996 kaks inimest ning osales kolmanda mõrvas, lisaks pani toime röövimisi ja muid kuritegusid. Mosin põgenes kahel korral ka vanglast. Karistus: 15-aastane vanglakaristus.

MÕRVADE JA PÕGENEMISTE JADA
1991. aprillis põgenes Mosin Rummu vanglast tsemenditsisternis. Kohe pärast seda röövis ta koos kaaslasega Balti jaamast takso ja kägistas selle juhi. Taksoga sõideti Venemaale, kus Mosin töötas mõni aeg hauakaevajate brigadirina, mistõttu sai ta kurjategijate seltskonnas hüüdnime „Kalmistuvaht“.

1996. aasta jaanuaris röövis ja seejärel tappis Mosin Pärnumaal 87-aastase taluperemehe.

1996. aasta veebruaris osales Mosin taas taksojuhi tapmises.

1999. aasta jaanuaris mõistis kohus Mosinale kahe mõrva ja ühes mõrvas osalemise eest kokku 15-aastase vanglakaristuse.

2003. aastal põgenes Mosin Ämari vanglast, kust ta oli puhkusele lubatud. 

2004. aastal tabati Mosin Peterburis ning toodi karistust kandma Eestisse. 

Kogu oma kuritegeliku loo, sh võikad kirjeldused on Mosin kirja pannud romaani „Juhan Julm“.

Kohtuotsus: 2001. aasta otsusega loeti kergem karistus kaetuks raskemaga ning mõisteti Mosinale lõplikuks karistuseks 15 aastat vabadusekaotust.

Kokkuvõte süüdistusest: 2010. aasta 16. septembril tungis Burkevitš omakasu motiivil Tartu vallas Vedu külas elava 77-aastase naise elumajja, kus lõi teda korduvalt kangiga vastu pead. Kannatanu suri saadud vigastustesse sündmuskohal. Kuriteojälgede varjamiseks süütas Burkevitš eramu põlema.
Pärast seda läks ta Kobratu külas asuvasse eramajja, kust oli üheksa kuud tagasi raha röövinud, tungis kallale 83-aastasele perenaisele ning lõi teda kirvega, mille tagajärjel naine suri. Seejärel otsis Burkevitš raha ja väärtasjade leidmiseks maja läbi ning lõpuks süütas selle põlema. Karistus: Eluaegne vanglakaristus.

2010. aasta 16. septembri õhtul saabus Tartumaalt info kahest tulekahjust: Kobratu küla eramajja, kus elas 83-aastane Maimu ning Vedu küla majja, kus elas 77-aastane Tiiu. Kustutustööde käigus leiti mõlema naise vägivallatunnustega surnukehad.

Kaks päeva hiljem peeti mõrvatöös kahtlustatavana kinni Lähte asulas elavate mustlaste perepea August Burkevitš – mees, kelle kuritegelik minevik ulatus mitmekümne aasta taha. 

Burkevitšit aitas tabada mõrvapaiga aknast kiiruga põgenedes kaotatud king ning võssa kinni jäänud müts. Kohtus muutis Burkevitš oma varasemat tunnistust ning hakkas mõrvu eitama. Kuid just kriminaalpolitseinike võetud DNA kaotatud kingalt ja mütsilt tõendas eksimatult mehe ränka süüd.

Veel püüdis Burkevitš kohtus süükoormat kergendada väitega, et ei tapnud naisi omakasu motiivil ega võtnud majast midagi kaasa. Ka selle väite ümberlükkamiseks leidis politsei tõendi: põgenedes pudenes Burkevitšil peost raha täis ümbrik. Selleltki leiti mehe DNA jälgi.

Vaatamata Vedu ja Kobratu mõrvades süüdimõistmisele jääb õhku kahtlus, et inimelu kallale on Burkevitš kippunud ka varem. 2010. aasta alguses leiti Tartu vallast Metsanuka külast kirvehoopidega tapetud 72-aastase Virve surnukeha. Naise elamine oli põhjalikult segamini paisatud. Prokurör nõustus, et mõrvade käekiri on sama, kuid Burkevitš ei ole seda veretööd omaks võtnud.

Kohtuotsus: Tartu maakohus mõistis Burkevitši eluks ajaks vangi. Kohtunik Rutt Teeveer põhjendas maksimumkaristust mõrvade erilise julmusega, aga ka sellega, et varasemad karistused ei ole Burkevitšile mingit mõju avaldanud ning ta on ühiskonnale ohtlik.

Kokkuvõte süüdistusest: Lihunikuna töötanud Savka tappis 2000. aasta 6. juuli õhtust järgmise hommikuni Tallinnas Sõle tänava üürikorteris abikaasa Inga ning sealt kolme minuti teekonna kaugusel Kolde puiesteel elanud ämma Jelena ja tema juures ööbinud kasupoja Dmitri. Süüdistuse järgi eemaldas Savka tapetud abikaasa laibalt liha luustikult ning lasi WC-potist alla. Oma ämma ja kasupoja raius mees tükkideks ning viis mustades prügikottides Raplamaale Kärusse oma maamaja keldrisse. Karistus: Eluaegne vanglakaristus.

LAIBATÜKELDAJA ÕÕVASTAV LUGU
1999. aasta detsember – Vassili tutvub Paljassaare hotelli Ookean baaridaami Ingaga.

2000. aasta 26. veebruar – Pulm. Paar päeva varem on Vassili tunnistanud, et ta on võlgades. Abielupaar elab üürikorteris Sõle 35. 

6. juuli – Inga jõuab otsusele, et nõuab kohtu kaudu lahutust. Poeg Dmitri läheb ööseks vanaema juurde Kolde puiesteele. 

8. juuli – Vassili ja Inga üürikorteri püstikus Sõle 35 ummistab liha kanalisatsiooni. Ehkki korteriühistu esindajad kutsuvad politsei, ei suhtu see asjasse tõsiselt. Ummistuse kõrvaldajad uhavad lihatükid linna kanalisatsioonivõrku. 

9. juuli – Ummistus kordub. Majaelanike initsiatiivil viiakse lihatükk ekspertiisi. Hiljem selgub, et suure tõenäosusega on tegu inimlihaga. 

10. juuli – Vassili kolib Inga ema korterisse Kolde pst. 88. Väidab, et perekond sõitis Peipsi äärde suvitama ja pidi tagasi tulema 20. juuliks. 

22. august – Inga tädipoja Igori eestvõttel teatatakse inimeste kadumisest politseisse. Vassili väidab, et pere lahkus 3. juulil. Igori ema kinnitab, et oli telefonitsi rääkinud oma õega 6. juulil ega teadnud puhkusest midagi. Tagaotsimisega tegelevad politseinikud ei pööra vastuolule tähelepanu. 

31. august – Vassili räägib Inga tädipojale, et kavatseb minna Peipsi äärde kadunuid ise otsima. Samas esitab küsimuse, kas vanaproua Jelena oli ikka terve mõistusega ega võinud äkki ise Inga ja Dima ära tappa. Kahtlustest puretud lähedased otsivad tuttavalt politseinikult abi, see juhatab nad komissar Artur Tšulitski juurde. 

7. september – Politsei võtab Vassili kolmikmõrvas kahtlustatuna vahi alla, kuna ekspertiisist selgus, et ummistuse tekitasid inimliha tükid. Vassili maamaja poolest saadik roiskvett täis keldrist leitakse tükeldatud vanaema ja poiss.

Kogu protsessi jooksul eitab Vassili Savka oma süüd. Lihatükke kanalisatsioonis selgitab ta kui kapist leitud halvaks läinud šašlõkki.  

Kohtuotsus: Tallinna linnakohtu 2003. aasta 5. märtsi otsusega tunnistati Vassili Savka süüdi ja talle mõisteti karistuseks eluaegne vangistus.

Kokkuvõte süüdistusest:2011. aasta novembris kägistas Võsu oma elukohas Audrus majanaabri, 55-aastase Karini, tükeldas tema surnukeha ja uputas kehaosad kodu lähedal asuvatesse veekogudesse. 2012. aasta 6. aprillil tungis süüdistatav Audru kalmistu lähistel kallale 21-aastasele Erikale, et röövida temalt sülearvuti. Võsu lõi naist vähemalt ühel korral ning kägistas ta surnuks. Surnukeha tükeldas ja mattis mees mulla ja okste alla. Karistus: eluaegne vanglakaristus.

Enne ülalnimetatud mõrvu oli Võsut varem kriminaalkorras karistatud kuuel korral. Kohtunik Rubo Kikerpilli sõnul iseloomustab juba see fakt iseenesest Võsu ühiskonnavastast käitumist. Viimase karistuse – viis aastat vangistust – kandis ta lõpuni ja vabanes aprillis 2011. 

Kohtuistung muudeti kinniseks kõlbluse ja eelkõige tapetute lähedaste eraelu kaitseks. Süüdistuses kirjeldatud detailid tapmistele järgnenud asjaolude kohta olid avalikuks aruteluks liiga õõvastavad.

Võsu tunnistas talle süüks pandud tegusid. Samas, seda, mida Võsu uurijatele rääkis ja kas ta oma tegu kuidagi põhjendas, ei saanud prokuratuur uurimise huvides avaldada. Lõpuks kohus märkis, et süüdimõistetul esineb seksuaalsuunitluse häire, mis ei takista tal siiski kohtu ette astumast ega karistust kandmast. 

Kohtuotsus: Eluaegse vanglakaristuse ehk maksimumkaristuse määramiseks tõi kohus mitmeid põhjuseid. Arvestati Võsu vanust (tol hetkel 35) väljakujunenud väärtushinnanguid ja suhtumist oma teosse. Lähtuvalt sellest puudus Võsu puhul perspektiiv tähtajalise vangistusega õiguskuuleka käitumise väljakujundamiseks. Ei saa välistada võimalust, et vangistuse ärakandmisel asuks ta uuesti sarnaseid tegusid toime panema.